 Räägime meeldivast teemast, ehk puhkusest. Suvi on alanud (juuni peaks vähemalt kalendri järgi olema suvekuu). Puhkuse ajal muutub meie igapäevane graafik. Vahel muutub see kergemaks, aga vahel hoopis pingelisemaks. Kohe seletan. Töö on rutiinne (siinkohal üldistan, julmalt). Me teeme sarnaseid asju päevast-päeva, kuust-kuusse. Kuid inimene on loov olevus, inimesel on vaja vaheldust. Me vajame pinget, muutust, suurt koormust ja madalat koormust - variatiivsust. Kui töö seda pakub, siis on ju hästi. Sageli aga ei paku. Hakkamegi idealiseerima ja ootama puhkust, milles pole loomulikult mitte midagi valesti. AGA. Kas selle näite puhul ei teki mõtet, et kui puhkus on nii hea ja töö on nii igav ja tüütu ja veniv, siis ÄKKI me kurname enda tööga liigselt? Äkki me kiusame oma närvisüsteemi ja keha liiga palju? Äkki peaks tööd ja üleüldse argielu mitmekesistama? Saan aru, seda on kerge kirjutada, aga raske teha. Aga kindlasti mitte võimatu. Saabub puhkus. Minu personaalse kogemuse põhjal saab puhkusel olevad inimesed üldiselt jagada kaheks äärmuseks: täielikult puhkajad ja asjatajad. Täielikult puhkajad võtavad viimast. Nad murravad julmalt oma senise igapäevase rutiini ja enamiku kohtustusi ning teevad täpselt seda, mida ise tahavad. Olgu see siis lõunani magamine, hommikuni üleval olemine, päevane sotsiaalne alkoholism (:D), trennigraafiku mittejärgimine, kontrollimatu söömine või midagi muud. Sellisel juhul lähevad kõik senised asjad nn aknast välja, vähemalt mõneks päevaks. Inimesel on vaja seda "vabaks laskmist". Emotsionaalselt ja sageli ka füüsiliselt.  Teine grupp on nn asjatajad. Need on need inimesed, kes puhkuse algamisel hakkavad tegema kõiki neid asju, mida tavalise tööpäeva või -nädala jooksul teha pole saanud. Olgu selleks koristamine, lisatööde tegemine, millegi parandamine, kirjutamine, kokkuvõtete tegemine või ükskõik, mis muu. Neil inimestel on kange tahtmine ära teha need asjad, mille jaoks varem aega ei leidunud. Puhkuse esimesed päevad on nende inimeste jaoks tavaliselt seotud koormuse tõusuga. Need kaks äärmust on just needsamad, äärmused. Enamus meist asetseb kuskil nende kahe vahel, olenevalt perioodist, töö intensiivsusest ja muust. Me ei peaks laskuma arutlusse teemal, kumb neist kahest äärmusest on õigem või parem. Me peaksime mõtlema, miks me kaldume ühele või teisele poole. Kas äkki on igapäevane töö niivõrd raske ja emotsionaalselt/füüsiliselt rusuv, et puhkuse ajal ma ei taha ega jõuagi midagi teha? Kas äkki tööd ja muud argitoimetused võtavad nii palju minu aega ja energiat, et mulle lihtsalt ei jäägi aega tegelemaks nende asjadega, millega ma tahaksin rohkem tegeleda? Kas minu elu on balansist väljas ja vajan puhkust selleks, et end uuesti tasakaalu saada? Veel üks aspekt puhkuse juures on füüsiline vormi ning tervis. Mina isiklikult proovin puhkuse aega alati kasutada selleks, et parandada oma füüsilist vormi. Tahaks ju enam-vähem rahule jääda, kui end peeglist vaatan. Kaal pole oluline. Argipäevadel kipub alati kuidagi väheks jääma seda aega (ma olen see argielus ajapuuduses, puhkusel asjataja tüüpi). Leian end mõtisklemas teemal: kas töötan liiga palju? Kokkuvõteks: See, mida keegi puhkuse ajal teeb, on igaühe oma asi. Ma tahaks tekitada lihtsalt arutlust iseenesega: Kuivõrd sõltuv olen ma puhkusest ja miks? Siin pole õiget ja valet vastust. Ole balansis! 
0 Comments
|
Arhiiv
August 2020
|
RSS Feed