 Hiljaaegu, kui koju tulin, astusin trepist üles oma kolmandal korrusel asuva elukoha poole. Tegemist oli reede hilise õhtuga. Päev ja kogu nädal oli olnud pikk ning väsitav. Mul oli seljas minu seljakott (nagu alati) ning kummaski käes korvid ahjupuudega, mis olid küllaltki rasked. Mäletan, et see kolmandale korrusele tõus oli päris koledalt vaevaline. Pulss oli kõrge, käed tahtsid otsast kukkuda ning pobisesin habemesse ka mõne karedama sõna järsu trepi, ahjukütte ja meie valitsuspoliitika kohta. Ei olnud tore see trepist tõus. Täpselt kaks päeva hiljem, pühapäeval vedasin uuesti puid üles kolmandale korrusele. Jällegi oli tegemist hilisema õhtutunniga (õhtul hilja on tore puid vedada!), kuid seekord oli midagi teisiti. Minu samm oli ergas, korvid käes tundusid ülikerged (tegin isegi paar biceps curli, lihtsalt niisama), jalg oli terav ja trepp ei tundunud üldsegi järsk. Isegi meie poliitikamaastiku sündmused tundusid positiivsemates toonides. Sellele eelnenud nädalavahetusel olin saanud tegeleda oma tegemistega, mida polnud jõudnud argipäevadel teha. Olin saanud trenni teha, asju ajada, niisama lakke vahtinud ning laupäeval õnnestus ka paari sõpra näha. Kokkuvõttes, ma olin saanud tubli poolteist päeva natuke rahulikuma tempoga tegutseda.  Millest oli tingitud minu kaks täiesti erinevat kogemust? Kas väsimus mängib nii suurt rolli? Toon teisegi näite: Kui käisin põhikooli lõpus, olin just alustanud regulaarse jõutreeninguga. Olin endale eesmärgiks pannud "jõudu teha" 4 korda nädalas ning sellest rutiinist hoidsin ka kinni. Siis jäin ma aga haigeks. Palavik kestis neli päeva, treeningpaus tuli kokku uus päeva. Olin kerges paanikas - sellise pausi tõttu nullitakse ju kõik minu jõutrenni tulemused. Peaksin alustama jälle algusest. Tegelikkus oli vastupidine. Kui pärast haigust uuesti trenni sain, siis oli energiat ja jõudu nii palju, et tegin mitmes harjutuses isiklikud rekordid. Tagantjärgi mõeldes, olin eelnevalt tegutsenud väsimusrežiimil ning mul oligi seda (sunnitud) puhkust vaja. Me ise ei panegi kroonilist väsimust sageli tähele, sest oleme selle sees ning puudub võrdlusmoment. Kui tekib "enne ja pärast" moment, siis vaatame tagasi ja leiame sageli, et oi, olin tõesti kehvas seisus. Kroonilise väsimuse tekkimise jaoks pole isegi vaja pidevalt trenni teha, see tekib igapäevasest tööst, rutiinist, tüdinemusest. Kuidas aru saada, et keegi (või mina ise) on pidevalt väsinud? Emotsionaalselt muutuvad inimesed kergesti ärrituvaks, väiksed pisiasjad kipuvad häirima, öeldakse lähedastele ja/või võõrastele inimestele halvasti, kannatust on vähe, tuntakse kadedust, kiputakse kedagi või midagi taga rääkima/süüdistama. Seda nimekirja võib jätkata. Nimetatud omadused või tegevused ei pruugi olla "inimese loomuses" või "isikuomadused". Võib-olla on inimene lihtsalt väsinud ning see võimendab negatiivseid emotsioone. Füüsiliselt võivad tekkida valud ja pinged liigestesse, lihastesse, luudesse. Kesknärvisüsteem, mis tavaolekus on rahulik, kipub väsimisel ärrituma ning tekitab füsioloogilisi valusid. Võivad tekkida ka ainevahetuslikud häired, nahaprobleemid jne. Kuidas väsimust ennetada? Kõige tähtsam on see enda juures üldse ära tunda. Kui ma endale selgeks teen, mida tuleb teha, siis ma seda ka teen. Kui ma enda juures viga ei märka, siis ei võta ma ka midagi ette. Üldiselt aitab puhkus, uni, meeldivate tegevuste tegemine, aeg iseenda jaoks, tervislik toitumine, oma tegevuste ja emotsioonide analüüsimine, lähedastelt ja töökaaslastelt tagasiside küsimine. Puhka, kuula oma keha ning ole terve! 
4 Comments
|
Arhiiv
January 2021
|
RSS Feed