"Minu selg sai külma"

"Kael sai vist tuult"

"Ma ilmselt istun vale asendiga"

Neid konkreetseid lauseid ning mitmeid sarnaseid kuulen oma töös praktiliselt iga päev. Inimestele valmistavad probleeme ilma ja temperatuuri iseärasused, väikesed füüsilised liigutused ja vahel isegi erinevad kuufaasid :). Tundub päris ohtlik elu, eks? Mõned aastad tagasi sattus minu juurde vastuvõtule meesterahvas, kes oli taastumas alaselja piirkonna operatsioonist. Lõigatud oli väljasopistunud diski. Mina loomulikult uurisin, et mis selle seljaga siis juhtus? Patsient seletas, et ühel ilusal hommikul ta ärkas, tegi ära oma hommikused WC toimingud, pani kohvimasina käima ja võttis köögilaualt pastaka. Pastaka haaramise ja kerge kummarduse hetkel käis alaseljast läbi terav valujutt, mis lõi ka jala tuimaks ja alt ära. Pastakat haarates! Patsient kukkus põrandale, tema abikaasa kutsus kiirabi ning mees viidi uuringutele. Seal leiti, et diskis on rebend ning vajalik on operatsioon. Pastakas! Minu nõuanne patsiendile pidanuks olema see, et pastakas on tema jaoks liiga suur koormus ja ta peaks elu lõpuni pastakate tõstmist vältima???. No see on tobedus. Edasine küsitlemine tõi välja aga tõsiasja, et patseindil olid alaseljaprobleemid ja -valud olnud juba umbes viis aastat, mida ta oli lihstalt ignoreerinud. Valu korral aitasid valuvaigistid ja puhkus. Thats it. Tema selg oli juba aastaid hooleta ning probleemid aina süvenesid, kuni tuli see viimane õlekõrs, mis "murdis" selja. See pani mind mõtlema valude taustsüsteemi ja suuremate põhjuste peale.

Inimene on tegelikult hämmastavalt vastupidava ja kohanemisvõimelise organismiga. Oleme ajalooliselt saanud hakkama väga karmis kliimas ja tingimustes. Inimesed on kohanenud uskumatute raskustega ja ellu jäänud. Miks me siis praegu kardame külma ja tuult ja pisisasju? Leian, et põhjuseks on juba varasem organismi probleem.  Selleks võib olla väsimus, ülekoormus, alakoormus, stress, depressioon, tappev rutiin või midagi muud. Ärritajaks on üldiselt midagi, mis meid häirib, mis kiusab meie närvisüsteemi ja ajab selle nn "tagajalgadele püsti". Rahulikus seisus organism ja närvisüsteem on küllaltki vastupidav ja raskesti häiritav. Kuid kui närvisüsteemile miski ei sobi, siis muutub see vastuvõtlikuks igasugustele faktoritele. Olgu selleks siis külm, tuul, valeasendid või midagi muud.

Mitmed minu patsiendid olid aprillikuu jooksul sunnitud meie kokkulepitud teraapia aegu muutma, sest nad on haigestunud. Aprillis? Üle-eelmises postituses kirjutasin gripihooajast ja selle kõrghetk on traditsiooniliselt veebruaris. Aprill peaks statistiliselt olema pigem väiksema haigestumisega... See pani mind mõtlema, millega võib olla tegu. Kas tegemist on kokkusattumusega või leidub konkreetseid põhjuseid, miks inimesed aprillis haigestuvad?

Märts ja aprill on sellised piiripealsed kuud talve ja suve vahel (üldise nimetusega - kevad :)). Päevad lähevad küll pikemaks, soojemaks ja valgemaks, aga see pole veel päris suvi. Märtsis on ilmad muidugi ettearvamatumad. Ühel hetkel päike pisut soojendab ja järgmisel hetkel tuleb jääkülm tuul. Aprillis on tuuled juba üldiselt inimlikumad. Käesoleval aastal saime nautida küllaltki sooja aprilli. See aga meelitas inimesed toast välja grillima, sportima, vaba aega veetma ja loomulikult välitöid tegema. ​

Igal kevadel saan pärast eriti sooja nädalavahetust tavalisest rohkem kõnesid inimestelt, kellel mingil imelikul põhjusel on keha hakanud erinevatest kohtadest valutama. Sageli on selleks alaselg, aga ka õlad, ülaseljad, põlved ja muud kehaosad. Inimesed tekitavad endale soojade päevade saabumisel füüsilise (aia)tööga ülekoormuse. See tähendab, et tuleme soojast toast ja autost õue, muutliku looduse meelevalda tegema tööd, mida me pole mitu kuud teinud. Kui me pole välitingimustes talve jooksul regulaarselt füüsiliselt toimetanud, siis polegi organism sellega harjunud. Inimesed kipuvad ka liigselt optimistlikud olema, just keha temperatuuritaluvuse osas. Mina isegi sõitsin aprilli alguses rattaga, jakihõlmad lahti ja sall kaelast ära, sest soe oli. Järgmised 3-4 päeva kannatasin kurguvalu käes. Järelikult, minu hingamisteed polnud sellise ilmaga veel harjunud. Oleksin pidanud salli äravõtmise asemel leidma õhema salli ning andma kehale rohkem aega enne salli ja jaki täielikku eemaldamist. Usun, et selliselt peab harjuma kogu keha. Peame andma endale aega ja laskma organismil kohaneda, mõistliku tempoga.

Teine võimalik seletus on psühholoogiline. Kirjeldan seda eelkõige oma isiklikust kogemusest. Olen oodanud pikisilmi pimeda ja külma perioodi lõppu. Raske on hommikuti pimedas voodist üles saada ja õhtuti koju jõuda. Olen mitmeid kuid mõelnud sellele, kui tore oleks hommikul päikesevalguses ärgata (praeguseks juba umbes kuu aega saan nii teha). Samuti liigub mõte tahes-tahtmata suvise perioodi peale, kui tulevad sisse puhkusepäevad ja kogu töörütm on pisut teistsugusem, rahulikum. Ning nüüd tuleb aprill oma päikseliste ilmadega ja mulle tundub, et I made it. Tegelikkus meenutab kohati suve, kuid pole veel päris see. Isegi lehed puudel pole veel täielikult välja tulnud. Saabume järsult tagasi reaalsusse -  suvest me veel rääkida ei saa. Emotsionaalne seisund (väsimus, stress, depressioon jne) mõjutab aga vägagi otseselt immunsüsteemi funktsionaalsust ning haigestumisele kaasa aitav faktor on jällegi olemas.

Eks viiruseid liigub ka veel. Immuunsüsteemi eest peaksime jätkuvalt hoolt kandma. 

Kuid õue peab minema. Looduses liikumisest tuleb füüsiline vorm ja tervis. Mitmekülgne liikumine ja mitte nii lähedane kontakt teiste inimestega vähendab stressi ja kaalu, tugevdab immuunsüsteemi ning lihaseid. Kui kehal on muutustega raske toime tulla, siis proovime neid doseerida järk-järgult. Seega, me paneme oma keha kohanema, sest ta saab sellega tegelikult väga hästi hakkama.

​Kevadist päikest ja tervist!
Kristjan Mardo