Puhata on tore, eks? Meil on seadusandlusega üldiselt ette nähtud neli puhkusenädalat aastas. Mitmes ettevõttes on olenevalt töökorraldusest neid nädalaid isegi rohkem. Kuna ja kuidas kasutada neid puhkusepäevi? Etteruttavalt võin öelda, et üheselt õiget varianti loomulikult pole. Jagan siin ainult oma mõtteid ja nägemust. Töötasin kuus aastat suuremas ettevõttes, kus proovisin periodiseerida oma puhkuste jagunemist. Mulle anti kokku viis nädalat puhkust aastas. Siin on minu lahendus. Mainin siinkohal ära, et ma pole lastega pereinimene. Minu otsused vajasid kooskõlastamist ainult minu enda ja minu tüdruku poolt. Suurema pere ja lastega kehtivad arusaadavalt pisut teistsugused reeglid ja võimalused. Alustan suvisest puhkusest. Väga suur osa meist tahab suve nautida õues, mitte istuda tööl siseruumides. Suvel viis nädala puhata oleks selleks ju lausa ideaalne. Mina nii ei arvanud ega arva ka praegu. Mulle meeldib suvel tööd teha. Igasuguseid kultuuri- ja meelelahutusüritusi saan ka õhtuti nautida. Suvine töörütm on ülejäänud aastast pisut erinev ja see on minu jaoks värskendav. Füsioterapeudina töötades on patsiendid suvel kuidagi rõõmsamad, vähem närvilisemad ja üleüldse ka tervemad (seda ilmselt selle tõttu, et on soe, päikselisem ja inimesed liiguvad mitmekesisemalt). Samuti, suur osa minu kolleege olid suvel pikemalt puhkusel, koridorid olid vaiksemad ja rahulikumad, lärmi ja väsitamist oli vähem. Kui patsiendid olid rahulikumad ja koridorid vaiksemad, siis tunduski, et suvine töörütm oli kuidagi, teistmoodi ja see oli minu jaoks mõnus. Puhkuse üks tähtsmaid eripärasid ongi ju see, et ma kogen midagi teistsugust, kui tavalise töönädala jooksul. Kuid mõne reisi või käimise tahtsin ma ikkagi ette võtta, mistõttu kaks nädalat puhkust proovisin suve jooksul ikkagi võtta. Suvi on selline tore aeg, et inimesed liiguvad rohkem ja mitmekesisemalt, sest päevad on soojemad ja pikemad. Selle tõttu on sageli krooniliste probleemide ja valude hulk suviti väiksem. See on minu mitteametlik statistika, mida olen jälginud mõned aastad. Sügise saabudes olukord pisut muutub. Alates septembrist saavad puhkused enamjaolt otsa ja inimesed naasevad tööle. Töö tempo ja rütm läheb jälle käima, lapsed lähevad kooli, päevad hakkavad minema jahedamaks ning järk-järgult ka lühemaks. Inimestele hakkab uuesti kinnistuma töö rutiin. Selle tõttu väheneb sageli ka liikumise mitmekesisus. Me ei pruugi käia enam nii palju disc golfi mängimas või matkamas, rattaga sõitmas, rullitamas, jooksmas või muid asju tegemas. Me kolime oma suvekodust tagasi linna korterisse või tuleme välisriigist puhkuselt tagasi, loomulikult tööle. Maal elades pole liikumise variatiivsuse vähenemine ilmselt nii suur, aga mingil määral siiski kindlasti olemas (kui Te just põllumajandusega ei tegele... Siis on sügis väga kiire aeg). Septembri ja oktoobri jooksul on võimalik saada veel sooje päevi ning ka looduse ilu (oktoobris värvuvad puud erinevatesse toonidesse). Teatud mõttes saab septembri ja oktoobri läbida suvise laine inertsiga. Kuid siis tuleb november. Ilmad on tavaliselt juba päris jahedad ja ööd järjest pikemad. Tekivad esimesed lumesajud. Novembri algus kuni keskpaik on traditsiooniliselt olnud see aeg, kui ma võtan nädala või kaks puhkust. Minu suvine hoog on otsa saanud ja jõuludeni on veel niiiiiiiiiiiiii palju aega. Mul on vaja pausi. Mul on vaja keskkonna muutust. Selleks olen käinud viimased aastaid rändamas Kesk-Euroopas. Ma pole istunud palmi all, vaid pigem avastanud mitteniisooje riike. Temperatuur pole oluline, keskkonna vaheldus on. Pärast novembris maha võetud aega tunnen end värskemana ja suudan uue entusiasmiga kavaliteetselt tööd teha aasta lõpuni. Detsembris on ju jõulud, millega kaasneb see kuidag teistmoodi tunne, kaunistused on väljas ja jõulude ajal saab ikka paar pühadepäeva lisaks puhata, olenevalt kalendripäevade sattumisest. Seejärel uuel aastal uue hooga. Tean, et enam ei liigu me enam pikemate ööde vaid pikemate päevade suunas. See on küll ainult loetud minutid igas päevas, aga mõte on peamine. Selle teadmine on kuidagi - ergutav. Uue aasta entusiasmi ja lootusega sõidan kenasti läbi nii jaanuarist kui ka veebruarist. Märts on järgmine märgiline kuu. Talv on kestnud juba pikalt ning inimesed hakkavad sageli väsima. Vanarahvas on ka rääkinud müstilisest kevadväsimusest. Aga kevad algab kalendri järgi ju märtsis.... Mul on vahel tekkinud märtsis tunne nagu tühjakspigistatud sidrunil. Mu keha vajab muutust. Seega, puhkuseaeg! Nädal või kaks, olenevalt võimalustest. Valikuks suusareis või päikesereis. Pärast puhkust on akud jälle laetud, päevad jälle soojenevad ning suvi on juba käega katsuda. Kogu tsükkel kordub. Miks ma pean üldse tähtsaks puhkuseid selliselt periodiseerida? Minu vastus on see, et ma tahan oma patsientidele pakkuda võimalikult kvaliteetset ravi ja selleks pean olema ise maksimaalselt terav ja tippvormis. Siis suudan hästi keskenduda ja endast 100% anda. Kui ma oma tervisega ise hakkama ei saa, siis kuidas ma saaksin patsiente aitama? Jagan oma mõtteid puhkuse kohta, et Sul (mu kallis lugeja) tekiks mõni hea idee, kuidas oma puhkuseid periodiseerida. Tahan, et neist oleks võimalikult palju kasu võimalikult õigel hetkel. Sinu rütm ja kaasuvad asjaolud võivad olla totaalselt erinevad, kuid äkki leiad mõne terakese, mida saad kasutada. Ma igatahes loodan, et leiad. Puhake terviseks. Kristjan |
Arhiiv
January 2021
|