Eriolukorra ajal kodukontoris istumine ja vähene väljas liikumine jätab aju nii sisendi kui ka väljundi puudusesse. Inimestevaheline silmast-silma interaktsioon on vähenenud, ümbritsev keskkond väga palju ei muutu ning väsitav rutiin on kergem tekkima. Aju jaoks on sisendeid (ja väljundeid) jäänud vähemaks. Mida hakkab ta tegema, kui sisendeid on jäänud vähemaks? Ajul hakkab ise tegevust otsima.

Toon illustreerimiseks näite. Olen suhelnud inimestega, kes on käinud vaikimislaagris. Nagu võite oletada, seal rääkida ei saa või kui saab, siis väga piiratult. Sellega on ajul ära võetud tema peamine väljund - rääkimine. Aju vajab oma keeruka ülesehituse töös hoidmiseks teistsugust tegevust. Peamiseks tegevuseks saab mõtlemine. Inimesed, kes on käinud vaikimislaagris räägivad loova mõtlemise ja ideede genereerimise totaalsest puhangust. Tekivad ennenägematud seosed, varem arusaamatute küsimuste mõistmine ning vahel lausa hullud ja kõrge lennuga ideed. Aju tegevus on fokusseeritud, sest nii sisendite kui ka väljundite hulka on piiratud.  

Mingil määral toimub sarnane sisendite ja väljundite piirang ka eriolukorra ajal kodukontoris töötades. Lisaks ideedele ja mõtisklustele hakkame rohkem tähelepanu pöörama pisiasjadele ja emotsioonidele. Tähelepanu juhtimisega aga teeme väikesed asjad sageli ise suuremaks. Suured asjad hakkavad varem või hiljem meid mõjutama loodetavasti positiivselt, aga sageli ka negatiivselt. Negatiivsed pisiasjad kasvavad tähelepanu all suurteks probleemideks ning hakkvad elu häirima. Rahvakeelselt öeldes võib "süütenöör lühikeseks minna".  Tavaolukorras on sageli piisavalt palju muid tähtsamaid asju, millega tegeleda, et pisiasjad ununevad või sageli lahenevad iseenesest, kuid eriolukorras on erinevaid väljundeid ja sisendeid vähem ja need vähesed muutuvad oluliselt tähtsamaks. Tulemuseks võivad olla tujumuutused, arusaamatused, tülid ja üleüldine emotsionaalne rollercoaster. 

Muutusin iseenda patsiendiks. See pole aprillinali.

Kui koroonaviirus sundis märtsi keskel mind senisest kodusemaks jääma siis  leidsin, et aeg on küps uutmoodi koduseks treeninguks. Praeguseks 16 päeva tagasi just seda tegingi. Treening oli mõeldud kogu keha lihastele ning küllaltki intensiivne. Vajalik on täpsustada, et regulaarselt ma alakeha ei treeni. Minu senine kodune treening on juba aastaid keskendunud kehatüvele ja ülakehale. Neid on mul töös lihtsalt rohkem vaja. Jalgu olen treeninud pigem ebaregulaarselt korvpalli- või jalgpalliplatsil. Uues trennis aga olid küllalti intensiivsed jalaharjutused sees.

Mõtlesin okei, küll keha vastu peab. Järgmisel päeval ootasin lihaskangust ja selle ma ka sain. Peamiselt oli kangus just jalgades - reielihastes ja tuharates. Päevade möödudes kadus paremas tuharas ja reies kangus ja valu, kuid vasak läks pigem hoopis kehvemaks. Järeldasin, et see tuleneb tuharalihasest ning otsustasin lihast natuke hooldada. Rullisin paaril päeval foam rolliga ja tennispalliga ning tegin peale kerged venitused. Olulist leevendust ei saanud. Valu polnud samas intensiivne ja lasi igapäevaselt kõike teha ning selle tõttu ma midagi muud erilist ette ei võtnudki - laiskus.  Mõistan täielikult inimesi, kes sarnases olukorras ei tee samuti mitte midagi. Tavaliselt valu ju taandub iseenesest. Kehtib vana ja tuntud tõde, et inimesed hakkavad liigutama siis, kui "maja juba põleb" ja pole enam muud valikut ning mina siinkohal ei erinenud. 

Vasaku reie lihasvalu taandus lõpuks hästi, aga tuharas ikkagi püsis. Otsustasin lõpuks midagi konkreetsemat ette võtta. Töötlesin rulli ja tennispalli ja venitustega tuhara väga põhjalikult läbi. Sain kätte kõik valulikud ja valu kiirguvad kohad ning olin iseendaga väga rahul. Ilmaasjata. Selle töötlemisega ägenes väga korralik kiirguv valu vasaku jala reietaguses ning kohati ka sääretaguses. Muutusin ise enda patsiendiks. Panin mängu oma teadmised ning diagnoosisin ja testisin end põhjalikult läbi. Järeldasin, et valu põhjus on istmikunärvis. Seljaga on kõik hästi, kuid tuharalihaste ületreeningust, kehvast taastumisest, valesti doseeritud lihashooldusest ja omaenda laiskusest tingitud istmikunärvi ärritus ei lase mul praeguseni ilma valuta kõiki liigutusi teha.

Nüüd järgin režiimi: kerged liigutused, asendimuutused, väikesed aktivatsiooniharjused probleemsetele lihastele, õrnad venitused ja gliding harjutused närvijuurtele ning loomulikult valuvabade kehaosade jõutreening. Teen endaga kõike seda, mida muidu soovitan oma patsientidele.