Krooniliseks nimetatakse valu, mis on püsinud üle kolme kuu. Paljudel juhtudel on valu kestnud mitmeid aastaid.

Miks me tunneme kroonilist valu?
Valu sensatsioon tuleneb suurest hulgast impulssidest, mis liiguvad läbi meie närvisüsteemi. Kui ma teen endale haiget, siis nahas, lihastes ja muus pehmes koes olevad retseptorid hakkavad kesknärvisüsteemi (peaaju ja seljaaju) suunas saatma signaale, et teatud keha piirkonnaga on midagi lahti. Peaaju töötleb saadud infot ning otsustab, kas need signaalid on potentsiaalselt ohtlikud või mitte. Kui oht on piisavalt reaalne, siis tunneme valu. Kokkuvõtvalt öeldes, valu tekib peas.

Tavaliselt pehmest koest tulenev ärritus ja ajust saadetavad valusignaalid kaovad, kui vigastus/kahjustus on paranenud. Kuid vahel nad jäävad millegi pärast püsima. Probleem on lahenenud, aga valusignaal jääb. Organism on paranenud, aga närvisüsteem ei saa sellest aru.
Tegemist võib olla ka sekundaarse probleemiga. Näiteks olen trauma saanud oma õlaliigesele, mis on nüüd väga valulik. Liigutada ma seda loomulikult väga palju ei taha ega saagi. Mõne aja pärast on minu esialgne kahjustus paranenud, kuid õlaliigese liigutamisega ma ei kiirusta. Ehk ettevaatusest? Või hirmust? Minu õlaliigest ümbritsevad lihased ja sidemed on nüüdseks olnud vähenenud koormusega või täiesti passiivsed juba mõnda aega. Kui ma hakkan õlga ja kätt liigutama, siis võivad hoopis need mulle valu tekitada. Mina aga vaatan, et valu on endiselt õlas (primaarne valu) ja ei julge seda liikuma panna. Nõiaring. Selle näite juures on primaarne probleem lahenenud, kui samas tekitanud sekundaarse probleemi. 

Aprilli lõpus juhtus mul õnnetus. Sain korvpallivõistlustel vastaselt küünarnukiga korraliku löögi vasakule, alumiste roiete pihta (ei tea, kas see oli tahtlik või mitte, ei läinud küsima :D). Mängisin kohtumise lõpuni, mille me muuseas napilt võitsime (jess, BC Ylicool). Arvasin, et tegemist oli tavalise põrutusega, mis peaks ise mööduma. Kuid järgnevate päevadega valu ei taandunud, läks pigem häirivamaks. Siirdusin EMOsse. Uuringute tulemuseks oli vasakul rindkeres roidemurd. Suurem valulikkus kestis poolteist nädalat, väiksem valu ja ebamugavus kokku kuu aega. Traumast umbes nädal hiljem tekkis huulele ohatis, seejärel hakkas valutama alaselg, millele järgnes massaaži tehes terav valulikkus vasakus randmes. Pärast seda sain käele pisikese haava, mis läks mädanema. Kõige viimaseks pärliks oli vasaku suure varba liigese koormusvalu, mis tekkis umbes kolm nädalat pärast traumat. Ma ei käinud jooksmas, see tekkis kõndimise koormusest. 

Kokkusattumus? Võib-olla.

Eelolev tekst on ainult viimane mitmetest illustreerivatest näidetest. See pani mind mõtlema ja käesolevat postitust koostama. Tegemist võib olla kokkusattumusega, kuid äkki ei ole? Miks kõik need asjad korraga või üksteise järel tulevad?

Vastus võib olla psühholoogiline. Minuga juhtus midagi negatiivset, mis suurendab minu tähelepanu negatiivsete asjade suhtes. Näide: Tahan osta kollast Škodat ja näen järsku igal pool linnapildis samasuguseid kollaseid Škodasid. Need on ka varem minu ümber olnud, aga ma pole neile tähelepanu juhtinud. Minu aju on neid lihtsalt ignoreerinud. Ka negatiivsed asjad võivad järsku aktuaalseks muutuda. See on suur osa stressist, väsimusest, depressioonist ja muudest (sealhulgas ka positiivsetest) konditsioonidest. Äkki olin ka mina oma vigastusest ja valust pinges ning frustreeritud? See ilmselgelt häiris mind, mis omakorda kujundas minu mõtteid ja nägemust oma tervisest. Emotsioonid ja muud psühholoogilised faktorid realiseeruvad sageli füüsilisteks tunneteks (näiteks valu), kuid midagi peab seal võrrandis veel juures olema.

Kesknärvisüsteem (KNS) juhib kogu keha tegevust. Seda omakorda mõjutavad tugevalt emotsioonid, väsimus, ümbritsevad inimesed ja keskkond jne jne. Kui mõjutavaid faktoreid on palju ja need on piisavalt tugevad, siis võib KNSi tekkida nn ärritus. See tähendab, et KNSi kontroll mõnede protesside ja funktsioonide üle võib häiruda. Närvisüsteem peab tegelema keha juhtimise ning samal ajal ka uue ärritaja elimineerimisega. Selle tulemusena võib üldises süsteemis tekkida ebakõlasid. Immuunsüsteemi funktsioon võib halveneda, vere keemiline koostis võib muutuda, keha paranemisvõime võib olla häiritud, võivad tekkida suvalise seosetud valud, hormonaalne tasakaal võib muutuda, seedesüsteemi probleemid, mõnede piirkondade verevarustuse häired, termoregulatsiooni probleemid ja nii edasi ja edasi ja edasi. KÕIK süsteemid võivad jukerdada.

Minul võis läbi esimese trauma ning järgneva (organismilt ressurssi nõudva) paranemise toimel tekkida nn doominoefekt, kus iga järgnev kukkuv kivi põhjustab järgnevate vankumise ja kukkumise. Kesknärvisüsteem pole perfektne ning ei suuda alati kõikide asjadega ideaalselt toime tulla. Ning pole vajagi. Äkki on selline probleemide hulgiesinemine vajalik? Mõelge korraks.  Äkki  on see organsimipoolne signaal Teile, et võiks nn hoogu maha võtta? Äkki on see märk, et organism ei suuda praeguse elutempoga jätkusuutlikult toime tulla? Äkki oli see trauma (või mõni muu, oluliselt pisem sündmus) see viimane piisk karikas, mis kesknärvisüsteemi balansist välja viis?

Või on see kõik lihtsalt kokkusattumus....

Selliseid seoseid võib palju leida, aga neid on keerukas teaduslikult mõõta ning tõestada. Ma leian, et me kõik peaksime pisut hoolsamalt ja tähelepanelikumalt kuulama oma keha ning tegema ennetavaid otsuseid, kui miski kuskilt nn logisema hakkab. See on raske, sest sageli me ei näe, millises supis me oleme enne, kui kuskilt midagi negatiivset on juba välja löönud. Retrospektiivis on kõike palju lihtsam analüüsida. Kuid paremat variant meil pole, tulevikku ei oska keegi ennustada.

​Kuulame rohkem oma keha, analüüsime meiega juhtunud sündmusi, õpime neist ning ennetame probleeme!