|
Vahel toimin oma enda sõnadele vastupidiselt. Räägin oma patsientidele pidevalt, et treeningul, tööl ja igapäevaelus tuleb pisut arvestada oma vanuse, füüsiliste eripärade ning sportliku konditsiooniga. Seda kõike selleks, et vältida võimalikke valusid ja vigastusi, sest ülekoormus ei hüüa tulles. Ometi, kirjutan seda blogiposti praegu valutava kaela, vasaku õla ning käheda kurguga. Kohe kõigest lähemalt.  Illustreeriv pilt internetist Täpselt neli päeva tagasi (pühapäeval) otsustasin astuda sisse ühte Tartu mitmest spordiklubist ning liituda nende rühmatreeninguga. Kuna olen iseseisvalt aeglase tempoga (loe: laisk) kodustreenija, siis tempokad rühmatrennid on minu jaoks väga haruldased. Kuid uudishimu oli suur ning samuti tahan oma patsiente paremini mõista, personaalselt kogedes. Treeningus kasutati hantleid, kangiketast ning keharaskust. Enne trenni naersin, et ma ei kavatse olla see mees, kes läheb rühmatrenni, võtab kõige suuremad ja mehelikumad raskused ning on esimese viieteistkümne minutiga poolsurnud... Päris nii ei läinudki, sest trenni tegin vapralt ja enam-vähem kvaliteetselt lõpuni ning tunne oli hea. Tagajärgi tundsin järgmisel hommikul (esmaspäeval). Vasakusse õlga ronis selline tuim valulikkus (See oli hantlitega minu jaoks ebastandartsete harjutuste tegemisest. Minu õlaliigesed pole kunagi olnud minu tugevamad küljed). Valulikkus läks päeva jooksul kord väiksemaks, kord suuremaks, kuid tööpäev sai edukalt tehtud. Öö vastu teisipäeva oli kõige hullem, sest sobivat lamamisasendit oli väga raske leida. Hommikul polnud valu taandunud ning otsustasin end natuke aidata. Teipisin oma õla kinesioteibiga kinni ning enesetunne läks oluliselt paremaks. Mulle andis natuke lootust ka see, et valu polnud läinud suuremaks, järelikult ei saanud midagi väga patoloogilist olla. Teisipäeva hommiku tegi aga hullemaks see, et olin saanud endale ka korralikult valutava kurgu. Nimelt, esmaspäeva õhtul andsin basseini ääres kaks trenni, kasutades oluliselt kõvemat häält kui kabinetis patsiendiga vesteldes. Ilmselge häälepaelte ja kurgu ülekoormus. Juhhei... Seal ma siis olin, teisipäeval, valutava kurgu ja vasaku õlaga. Tööpäev loomulikult tegemata ei jäänud. Pisiasjad ju :D. Kolmapäeva hommikul sain uue üllatuse - pisikese allapoole vaatamisega (telefon, loomulikult) sain terava valu kaela. Teadsin kohe, et seal on tekkinud lihase ärritus ja spasm (kahjuks on mul selliste probleemidega varasemaid kogemusi). Teadsin kohe ka seda, et kaela situatsioon on seotud minu õla probleemiga. Nimelt, kui õlas on valu ning seda on vaja küllaltki aktiivselt ligutada, siis see muudab kogu õlavöötme funktsiooni ja lihastööd. Minu kael oli paraku nendele muutustele liiga vastuvõtlik, tekkis liigne koormus, väsimine ning valu ja spasm.  Nüüd ma siis istun, kirjutan ja mõtlen oma erinevate probleemide seoste peale. Ja neid seoseid on palju. Tegemist on mingis mõttes doominoefektiga. Kui mõnes kehaosas tekib probleem ning tema funktsioon muutub, siis see mõjutab ka teisi kehaosi ning nende funktsioone. Kahju on muidugi sellest, et teised kehaosad on nii tundlikud, et väikesed muutused neid nii palju mõjutavad. See, omakorda näitab mulle suuremat probleemi - minu keha võib üldiselt olla üleväsimuses. Sest olgem ausad, unetunde ja puhkehetki pole mul just palju. See on ehk isegi suurem ja fundamentaalsem probleem, millega pean tegelema.
Meil pole sageli väga täpset ülevaadet sellest, kui hea on keha või tervise koormustaluvus. Selle teada saamiseks tuleb kogu aeg "piire kombata". Valusid tuleb kõigil ette, see on loomulik elu osa. Kui tean, et see või too koormus teeb mu kehale liiga, siis on minu ülesanne sellest õppida. Ma ei koorma end enam nii palju või treenin end tugevamaks, et keha taluks koormust paremini. Kõige tähtsam on oma "keha kuulata" ning teha järeldusi nendest kogemustest, mida läbi elame. Ainult siis saame elada kvaliteetset elu. Kristjan Mardo Vaksali 17 füsioteraapia ja massaažikabinet
0 Comments
|
Arhiiv
January 2021
|
RSS Feed