Miks me trenni jaoks aega ei leia?

Kuuleme igalt poolt, et aktiivne elusviis ja trenni tegemine on tervislik ja kasulik. Seda räägib meedia, tervishoitöötajad, treenerid, sõbrad-tuttavad. Seda räägime ka ise, endale ja sisemiselt. Ometi, ei suuda suur osa inimesi end panna regulaarselt oma tervise eest hoolt kandma. Miks? 

Klassikaline põhjendus: "Aega pole".  Võib-olla polegi. Võib-olla on muid vajalikke tegemisi tõesti  nii palju. Inimesed on erinevate sissetulekutega, kohustustega, mis seab ajakasutusele teatud piirid. Võib-olla peab keegi töötama kahel töökohal, võib-olla on ta kellegi hooldaja, kellegi, kes ilma tema abita hakkama ei saa. See nõuab suure osa tema ajast, mida ta muidu paneks ehk trenni alla. Võib-olla on tal kaelas minevikus võetud laenud, võib-olla tahab pank tema maja ära võtta ning ta peab pidevalt suure koormusega tööd tegema, et laenumakseid tasuda. Reaalseid põhjuseid on väga palju, mis tõepoolest võtavad ära suure osa ajast. Nende küsimuste lahendamine pole sageli väga lihtne ning kaugelti mitte kiiresti toimuv. Muidu oleks inimene sellega ju iseseisvalt hakkama saanud... Seega mõistan, et ajapuuduse vabandus võib olla täiesti reaalne põhjus ning ei soovi järgneva tekstiosaga kellelegi liiga teha.
 
Siit tulen ma oma peamise mõtte juurde. Väljend "aega pole" tuleb sageli liiga kergelt. Äkki laiskusest? Äkki ongi see lihtsalt vabandus, sest inimene ei tahagi midagi ette võtta? Sellisel juhul on olukord keeruline. Inimene peab olema suuteline end ise aitama (oma võimete piires) ja mõistma, mida keha mõne pinge või valu näol öelda tahab. Ei tohiks lükata vastutust oma tervise eest teistele inimestele (näiteks füsioterapeutidele ja arstidele). Tõsisemad meditsiinilist arstiabi vajavad haigused ma siinkohal välistaks. Ma räägin siinkohal motivatsioonipuudusest, vastutuse teistele lükkamisest ja eelkõige laiskusest. Massaažis või füüsikalises ravis (elektriravi, laserravi jms) käimine on tore ja aitab parandada tervislikku seisundit, kuid see on siiski ainult tulekaju kustutamine, mitte ennetamine. Sellel on lühiajaline efekt. Kui inimene oma valudeni viinud elustiiliga jätkab, siis on probleemid varsti tagasi. Eks siis peab uuesti spetsialisti poole pöörduma ja paluma, et see organismi uuesti terveks teeb....  

Suures osas on tegemist prioriteetidega. Ma tahaksin teha trenni, aga mul pole lihtsalt aega.... Mida ma selle asemel teen? Millele kulub minu aeg? Meie päevades pole niikuinii "tühja kohta", vabat aega, kus mitte midagi teha pole. Aeg on kogu aeg millegi poolt sisustatud. Miks olen nii palju kuulnud vabandust, et ma ei tee trenni, sest praegu on kiire aeg? Ma hakkan varsti tegema, kui see ja too on tehtud/läbi. See tähendab, et teiste asjade/tegevuste prioriteet on tervise omast suurem. Siinkohal tasuks teha paus ning mõelda, mitu asja minu elus on tähtsamad, kui minu tervis? Kohati on selleks töö, suhted, kiired asjatoimetamised, kohustused. Kuid suures pildis on tervis kõigi muude tegevuste aluseks. Kui minu enese tervis on halb, siis see piirab mind ja minu tegemisi tugevalt. Just kvaliteedi osas. Võib-olla ma ei saa raha teenida (tööl käia), kuna olen valudes. Võib-olla läheb minu suhe või abielu halvenemise poole, kuna ma ei suuda oma terviseprobleemidega võideldes oma teisele poolele piisavalt tähelepanu pöörata. Võib-olla  ei saa ma sõpradega midagi põnevat ette võtta, kuna minu füüsilised võimed piiravad mind. Neid näiteid võib väga palju tuua.

Me peame oma prioriteedid ümber hindama. Tervisele ja trennile panustamise tähtus peab suurenema. Kui ma planeerin oma nädalat, siis trenniaegade paikapanemine tähtusjärjekorras peaks olema teisel-kolmandal kohal, mitte kuuendal-seitsmendal. Panema paika tööajad, suhete ajad, trenniajad. Seejärel tulevad (siinkohal mitte tähtsuse järjekorras) hobid, laisklemine (jah, ka see on vajalik), lugemine, sotsiaalne elu, majapidamistööd, enesearendus ja muud tegevused. Treening peab olema regulaarselt kahe-kolme põhilisema ja tähtsama prioriteedi hulgas. Vastasel juhul ei leia me selleks mitte kunagi aega.