Kas ajul võib hakata eriolukorras igav?

Inimese aju ja kogu närvisüsteem on küllaltki keerukas. Oleme arenenud ja kohanenud praeguseks tuhandeid aastaid ning täiustunud on ka kesknärvisüsteem (peaaju ja seljaaju). See kontrollib keha liikumist ja funktsioneerumist, planeerib tegevusi, visualiseerib, tekitab emotsioone ja võimendab neid, reguleerib suhteid ning palju palju muudki. Närvisüsteeem on aastatuhandete jooksul kõrgelt arenenud ning väga spetsialiseerunud. Kõikide nende protsesside tööshoidmiseks peab aju saama väga palju sisendeid ja väljundeid. Inimeste käitumine meie ümber, keskkond, keha liikumine ja funktsioneerimine, nägemine, tunnetamine, kuulmine ja maitsmine on ainult osa sisenditest. See on lakkamatu info sissevool, mille peamine eesmärk on hoida organismi töökorras ja tervena. Igapäevases elus saab aju üldiselt piisavalt sisendeid, millega tegeleda. Meie elu on ajule väljakutsuv, sest käime erinevates kohtades, suhtleme inimestega, väljendame end, tunneme erinevaid maitseid ja emotsioone. Aju on mõnes mõttes nagu lihas, mis tahab saada regulaarset toonust.

---

Eriolukorra ajal kodukontoris istumine ja vähene väljas liikumine jätab aju nii sisendi kui ka väljundi puudusesse. Inimestevaheline silmast-silma interaktsioon on vähenenud, ümbritsev keskkond väga palju ei muutu ning väsitav rutiin on kergem tekkima. Aju jaoks on sisendeid (ja väljundeid) jäänud vähemaks. Mida hakkab ta tegema, kui sisendeid on jäänud vähemaks? Ajul hakkab ise tegevust otsima.

Toon illustreerimiseks näite. Olen suhelnud inimestega, kes on käinud vaikimislaagris. Nagu võite oletada, seal rääkida ei saa või kui saab, siis väga piiratult. Sellega on ajul ära võetud tema peamine väljund - rääkimine. Aju vajab oma keeruka ülesehituse töös hoidmiseks teistsugust tegevust. Peamiseks tegevuseks saab mõtlemine. Inimesed, kes on käinud vaikimislaagris räägivad loova mõtlemise ja ideede genereerimise totaalsest puhangust. Tekivad ennenägematud seosed, varem arusaamatute küsimuste mõistmine ning vahel lausa hullud ja kõrge lennuga ideed. Aju tegevus on fokusseeritud, sest nii sisendite kui ka väljundite hulka on piiratud.  

Mingil määral toimub sarnane sisendite ja väljundite piirang ka eriolukorra ajal kodukontoris töötades. Lisaks ideedele ja mõtisklustele hakkame rohkem tähelepanu pöörama pisiasjadele ja emotsioonidele. Tähelepanu juhtimisega aga teeme väikesed asjad sageli ise suuremaks. Suured asjad hakkavad varem või hiljem meid mõjutama loodetavasti positiivselt, aga sageli ka negatiivselt. Negatiivsed pisiasjad kasvavad tähelepanu all suurteks probleemideks ning hakkvad elu häirima. Rahvakeelselt öeldes võib "süütenöör lühikeseks minna".  Tavaolukorras on sageli piisavalt palju muid tähtsamaid asju, millega tegeleda, et pisiasjad ununevad või sageli lahenevad iseenesest, kuid eriolukorras on erinevaid väljundeid ja sisendeid vähem ja need vähesed muutuvad oluliselt tähtsamaks. Tulemuseks võivad olla tujumuutused, arusaamatused, tülid ja üleüldine emotsionaalne rollercoaster. 

Vana laua demonteerimine. Uue laua pilti ma veel ei avalikusta :)

Mida on võimalik ette võtta? Ajule on vaja tegevust, väljakutset, uut projekti. Näiteks mina hakkasin õmblema ja ehitama, rohkem blogi kirjutama, ning treenima. Lisaks lõhkusin tükkideks oma Vaksali 17 kabinetis ühe vana kokkupandava massaažilaua. Puhastasin ja värvisin selle ära, panin peale uue plaadi ja sain uue diivanilaua. Olen andnud oma ajule tegevust, et säästa nii enda kui ka oma elukaaslase närve ja hoida oma elus ning tegevuses perspektiivi. Loomulikult mõtlen ka tulevikule, kuidas saaksin ettevõtluskahjumeid minimaliseerida ja milliseid korrektuure saaksin majanduslikult teha. 

Võta endale eesmärk või ülesanne. See võib olla joonistamine, lugemine, remondi tegemine, õmblemine, enese täiendamine, õppimine või muu. See võib olla miski, mida oled tahtnud juba ammu teha, aga pole seni leidnud aega teha, näiteks regulaarne trenn :)

Just praegu on ideaalne aeg tegutsemiseks.

Olge terved!
Kristjan Mardo