Miks me haigestume kevadel?

Mitmed minu patsiendid olid aprillikuu jooksul sunnitud meie kokkulepitud teraapia aegu muutma, sest nad on haigestunud. Aprillis? Üle-eelmises postituses kirjutasin gripihooajast ja selle kõrghetk on traditsiooniliselt veebruaris. Aprill peaks statistiliselt olema pigem väiksema haigestumisega... See pani mind mõtlema, millega võib olla tegu. Kas tegemist on kokkusattumusega või leidub konkreetseid põhjuseid, miks inimesed aprillis haigestuvad?

Märts ja aprill on sellised piiripealsed kuud talve ja suve vahel (üldise nimetusega - kevad :)). Päevad lähevad küll pikemaks, soojemaks ja valgemaks, aga see pole veel päris suvi. Märtsis on ilmad muidugi ettearvamatumad. Ühel hetkel päike pisut soojendab ja järgmisel hetkel tuleb jääkülm tuul. Aprillis on tuuled juba üldiselt inimlikumad. Käesoleval aastal saime nautida küllaltki sooja aprilli. See aga meelitas inimesed toast välja grillima, sportima, vaba aega veetma ja loomulikult välitöid tegema. ​

Aiatööriistad

Igal kevadel saan pärast eriti sooja nädalavahetust tavalisest rohkem kõnesid inimestelt, kellel mingil imelikul põhjusel on keha hakanud erinevatest kohtadest valutama. Sageli on selleks alaselg, aga ka õlad, ülaseljad, põlved ja muud kehaosad. Inimesed tekitavad endale soojade päevade saabumisel füüsilise (aia)tööga ülekoormuse. See tähendab, et tuleme soojast toast ja autost õue, muutliku looduse meelevalda tegema tööd, mida me pole mitu kuud teinud. Kui me pole välitingimustes talve jooksul regulaarselt füüsiliselt toimetanud, siis polegi organism sellega harjunud. Inimesed kipuvad ka liigselt optimistlikud olema, just keha temperatuuritaluvuse osas. Mina isegi sõitsin aprilli alguses rattaga, jakihõlmad lahti ja sall kaelast ära, sest soe oli. Järgmised 3-4 päeva kannatasin kurguvalu käes. Järelikult, minu hingamisteed polnud sellise ilmaga veel harjunud. Oleksin pidanud salli äravõtmise asemel leidma õhema salli ning andma kehale rohkem aega enne salli ja jaki täielikku eemaldamist. Usun, et selliselt peab harjuma kogu keha. Peame andma endale aega ja laskma organismil kohaneda, mõistliku tempoga.

Teine võimalik seletus on psühholoogiline. Kirjeldan seda eelkõige oma isiklikust kogemusest. Olen oodanud pikisilmi pimeda ja külma perioodi lõppu. Raske on hommikuti pimedas voodist üles saada ja õhtuti koju jõuda. Olen mitmeid kuid mõelnud sellele, kui tore oleks hommikul päikesevalguses ärgata (praeguseks juba umbes kuu aega saan nii teha). Samuti liigub mõte tahes-tahtmata suvise perioodi peale, kui tulevad sisse puhkusepäevad ja kogu töörütm on pisut teistsugusem, rahulikum. Ning nüüd tuleb aprill oma päikseliste ilmadega ja mulle tundub, et I made it. Tegelikkus meenutab kohati suve, kuid pole veel päris see. Isegi lehed puudel pole veel täielikult välja tulnud. Saabume järsult tagasi reaalsusse -  suvest me veel rääkida ei saa. Emotsionaalne seisund (väsimus, stress, depressioon jne) mõjutab aga vägagi otseselt immunsüsteemi funktsionaalsust ning haigestumisele kaasa aitav faktor on jällegi olemas.

Eks viiruseid liigub ka veel. Immuunsüsteemi eest peaksime jätkuvalt hoolt kandma. 

Kuid õue peab minema. Looduses liikumisest tuleb füüsiline vorm ja tervis. Mitmekülgne liikumine ja mitte nii lähedane kontakt teiste inimestega vähendab stressi ja kaalu, tugevdab immuunsüsteemi ning lihaseid. Kui kehal on muutustega raske toime tulla, siis proovime neid doseerida järk-järgult. Seega, me paneme oma keha kohanema, sest ta saab sellega tegelikult väga hästi hakkama.

---

​Kevadist päikest ja tervist!
Kristjan Mardo