80-20 reegel või Pareto printsiip

"Less is more?"

2016 kevadel viibis minu juures füsioteraapiapraktikal vahetusüliõpilane Hispaaniast. Igaks juhuks täpsustan, et eesti keelest ta aru ei saanud, kogu tema vestlus minu ja patsientidega käis inglise keeles. Tema praktika oli kestnud umbes poolteist nädalat, kui ta ühel hetkel minult küsis: "Kas sa patsientidega tööd ka üldse teed?"
Nimelt, kui patsient esimest korda vastuvõtule tuli, siis teostasin talle haiguse ajaloo küsitluse eesti keeles, millest minu praktikant aru ei saanud. Tema jaoks nägi kogu protseduur välja selline: patsient tuleb sisse, me räägime 15-20 minutit, siis ma lasen patsiendil teha erinevaid liigutusi, siis natuke palpeerin ja liigutan (näpin) teda, räägime veel natuke, annan patsiendile 1-2 kodust harjutust ja saadan ta minema. Järgmine kohtumine nädala pärast.

(Tegemist on näitega, erinevate patsientidega on lähenemine erinev)

Praktikandi tähelepaneku peale hakkasin ka ise mõtlema, et tegelikult ju nii ongi. Mulle meenus Pareto printsiip, tuntud ka, kui 80-20 reegel. See tähendab, et 80% efekti saavutatakse 20% faktoritega. printsiipi saab rakendada iga elu valdkonnas. Näiteks, Pareto leidis 19. sajandi lõpus, et 80% maast Itaalias kuulus 20% elanikkonnale.  1989. aastal kuulus pisut üle 80% maailma rikkusest 20% inimestele. 80-20 reeglit saab rakendada mujalgi. 20% töölistest toodab 80% tulemusest, 20% klientidest moodustavad 80% käibest, 20% sportlastest võidab 80% medalitest ning edasi ja edasi.

Pareto printsiipi tahan kasutada ka esimese lõigu näites. Kui esmane patsient kabinetti astub, siis proovin temast saada üldpilti. Kui patsient liigub ja räägib, siis proovin püstitada tema kohta arvamust/hüpoteesi. Testimistega proovin saadud hüpoteesi tõestada või ümber lükata. Ma teostan küllalt väikese osa võimalikest testidest ning meetoditest, et patsiendi probleemi olemusest aru saada. Võib öelda, et kasutan 20% oma meetoditest, et saada ette üldine ettekujutlus (80%) patsiendi kohta. Sealt edasi diagnoosi täpsustamiseks läheme juba spetsiifilisemaks.  Sellise lähenemise eelduseks on väga põhjalik anamnees.

Ma kasutan vähest vaeva ja aega, et teostada lihtsad tegevused ja testid. Ma keskendun lihtsatele asjadele. Ma otsin lihtsaid põhjuseid ja põhjustajaid. Ma keskendun patsiendist arusaamisele.

Kokkuvõtvalt leian, et (igasugust) tööd tuleb teha targalt. Sellisel juhul on võimalik kasutada vähe ressursse, et saavutada väga hea tulemus. Füsioteraapias (ning ka mujal) tuleb väga hästi teada baasteadmisi ning saavutada patsiendiga koostöö. Teostada oma primaarsed meetodid ning teha järeldused.

 Nagu ütleb üks minu armastatud õppejõud patsiendi hindamisel: "When you hear hoof beats, think horses, not zebras".