Kas Sinu elus on piisavalt ebamugavust?

Mina olen jalgrattur. See on oluliselt mugavam, kui kõndimine, kuid võrdluses autoga jääb mugavusest pisut puudu. Nimelt, rattaga saan kiiremini punktist A punkti B ning seejuures ei saa märjaks jalad tulevate sügislompide vahel laveerides. Samas, vihm ja tuul tulevad ikka igast küljest ligi. Põhjus, miks ma autoga sõitmise asemel rattaga sõidan, peitub selles, et mul lihtsalt pole autot ja olen viimased neli talve samuti rattaga sõitnud. Seega, kui näete mõnda hullu talvel Tartu vahel rattaga sõitmas, siis võin see täiesti olla mina. Kuid ma ei taha autot osta. Vähemalt mitte seni, kuni pole vaja pisiperet ringi sõidutada. Ning ma olen harjunud nende ebamugavustega, mida rattaga sõit endaga kaasa tööb. Olen nendega lausa arvestanud.

---

Varasemalt ajaloos on suurem osa inimestest teinud elukutsena füüsilist tööd. Olgu selleks põllumajandus, industriaalajastu liinitöö või midagi muud. Füüsilist tüüpi tööd on ajalooliselt alati domineerinud. Kuni praeguseni. Praegusel infoajastul on järjest rohkem protsesse automatiseeritud ning järjest suurem osa tööst tehakse inimese kahe kõrva vahel, jättes keha liikumisvajadus unarusse. Kuidas me saaksime leida piisavat füüsilist liikumist sellise elurütmiga?

Üks võimalus on oma elu teha pisut ebamugavamaks. Mõelge korraks, milliseid masinaid sa kasutad oma igapäevaelus, mis teevad sinu elu mugavamaks (loe: passiivsemaks). Kõige klassikalisem on ilmselt auto. Kuid sinna saab lisada veel erinevad köögimasinad, puldiga televiisorid, (populaarsust koguvad) nutikõlarid, automaatsed uksed ja väravad ja palju palju muudki. Saan aru, et nende kasutamine on mugav, aega kokkuhoidev ja mõnedel juhtudel ka tervisele vajalik, kuid sellel leidub ka pahupool. Paljusid igapäevategevusi automatiseerides ei saa lihased kätte vajalikku toonust, luud ei saa vajalikke põrutusi, kõhred ei saa vajalikku kompressiooni, kõõlused ei saa vajalikku koormust ja elastsust. Organismi füüsiline võimekus võib langeda selle tulemusena võime edaspidi vajada veel rohkem automatiseeritud vahendite abi.  ​

Ebamugavus teeb meid tugevamaks. Füüsiliselt ja emotsionaalselt. Füüsiliselt mõjub meile kõndimine palju kasulikumalt, kui autoga sõitmine. Küttepuude kolmandale korrusele tassimine on palju parem koormus, kui toas kliimaseadme nupu reguleerimine. Reaalselt poes ostlemine on oluliselt füüsilisem tegevus, kui internetis shoppamine. Emotsionaalselt teeb ebamugavuste kogemine meid edasise elu suhtes vastupidavamaks. Tütarlapselt väljakutsumisele eitava vastuse saamine on ebamugav ja piinlik, kuid see õpetab mulle, et iga vastus elus polegi "jaa". See sunnib mind muutma oma lähenemist tüdrukutele. Võimalik, et isegi vaatama enda sisse ning proovima parandada mõnda puudust oma iseloomus või käitumises. Ebamugavuse kogemine võib minust teha parema inimese. See viib mind välja oma mugavustsoonist. Personaalne areng ju seal toimubki. ​

Füüsiline valu tekitab ebamugavust. Inimesed soovivad sellest vabaneda ning see soov paneb nad tegutsema. Mõned tegutsevad omapäi (näiteks treening), teised lähevad otsima abi professionaalilt (füsioterapeut). Valust põhjustatud ebamugavus paneb inimesed liigutama ja oma elus muutusi tekitama. Kui oma vastuvõtul patsiendiga vesteldes ilmneb, et patsiendi valude põhjuseks on midagi tema elustiilis, siis peame seda üheskoos muutma. See, aga pole kunagi mugav ja lihtne tegevus. See on väljakutse. See on enese sundimine, uute harjumuste loomine. See on ebamugavus, mis teeb meid paremaks.  ​

---

​Kokkuvõtteks, ebamugavusi ei peaks vältima. Neid peab vahel lausa otsima. Loomulikult tuleb seda teha mõõdukalt, et oma elukvaliteeti liialt ei hävitaks. Kuid ebamugavus on elu osa, see sunnib arenema ning mitmekülgsemalt liikuma ja mõtlema. See võimaldab meil korrigeerida oma perspektiivi elule. 

Parimat,
Kristjan Mardo