Kas Sinu tööpäevas on piisavalt variatiivsust?

Eestlased pole kunagi tööd peljanud. Oleme olnud peamiselt talurahvas ning raske tööga harjunud. ENSV aeg soodustas samuti füüsilise töö tegemist. Tänapäeval on töö iseloom ja intensiivsus aga muutunud. Palju teevad ära masinad ning innovaatiline tehnoloogia. Sellest tulenevalt võiks ju arvata, et inimese elu on lihtsamaks läinud? Siiski mitte. Ma ei väida ka, et raskemaks, aga töö on kindlasti muutunud. Spetsiifilisemaks.

Töö produktiivsuse kasvatamiseks ja majandustulemuste parandamiseks on vaja spetsialiste. Selliseid inimesi, kes koondavad oma tööülesanded küllaltki kitsalt kokku ning tevad seda väga väga hästi. Meile meeldib oma tööga hästi hakkama saada. Heade tulemustega kaasneb kaastöötajate ja ülemuse heakskiit (loodetavasti), sageli ka sissetuleku kasv (samuti, loodetavasti). Suurem hulk ülesandeid saab vähema ajaga tehtud. Samas, juurde tekkivate ülesannete hulk kasvab sageli võrdväärselt, mõningatel kordadel isegi kiiremini. Sinu spetsialiseerumine teeb Sind mingil määral asendamatuks. Keegi teine ei oska Sinu tööd teha nii hästi, kui Sina. Kolleeg võib selle järk-järgult omandada mingi aja jooksul, kuid see on pikk protsess. Sa oled muutunud asendamatuks. See on nii hea kui ka halb uudis. Hea uudis on see, et asendamatutele inimestele tullakse palga ja töötingimuste kõnelustes rohkem vastu (loodetavasti). Halb uudis on see, et oma tööst kas ajutiselt või jäädavalt eemalduda on juba raskem. Sellest tahangi pikemalt rääkida.  

Kui Sa lähed puhkusele ning ettevõttes pole kedagi, kes oskas Sinu tööd teha sama hästi, kui Sina, siis jääb töö seisma. Halvem variant on see, et pead puhkuse ajal tööülesandeid täitma. Sageli tekib olukord, kus nädal või mõned päevad enne puhkusele minekut on tööl "hullumaja", kus tuleb ette ära teha võimalikult palju puhkuse ajale langevaid ülesandeid ning puhkuselt tagasi tulles tuleb mitu päeva või isegi nädalat "kustutada" puhkuse ajal tekkinud "tulekahjusid". Kas sellises olukorras on puhkuse võtmine üldse õigustatud? Kas me sellise käitumisega vähendame või hoopis suurendame oma töökoormust?

Teine suur probleemikoht spetsialiseerumisega on see, et teeme pidevalt sama tööd. Toon siinkohal näite. Mõned minu varasemad ja ka praegused patsiendid töötavad traktoriga, metsas või põllul. Tänapäevased traktorid on töökindlad ja võimsad, kabiinid on heli-ja mürakindlad ning soojustatud. See võimaldab töölistel teha isegi 14-15 tundi tööd ööpäevas, vajadusel. Ühesugune töö, pikad päevad, nädalast nädalasse. Võrdluseks, ENSV ajal polnud tehnika nii töökindel. Traktoritel tekkisid perioodiliselt tehnilised rikked, mille tõttu jäi töö seisma. Tööpäevad olid lühemad. Muidu lihtsalt kuumenes mootor üle või jooksis täitsa kokku. Esines ka muid logistilisi ja töökorralduslikke erisusi. Kõige selle tõttu polnud tööpäevad nii monotoonsed, ühesugused. Päevades oli rohkem variatiivsust, sest tegeleda tuli paljude asjadega.  Sama kehtib ka muude valdkondade ja tööde kohta. Meid abistav tehnika ja töömahtude pidev suurendamise surve võtab meilt ära liikumisvariatiivsuse. Nagu me teame, siis inimese keha (anatoomiliselt ja füsioloogiliselt) on ehitatud liikumiseks, mitte ühe asendi hoidmiseks.  Sa pead olema füüsiliselt väga heas toonuses lihastega inimene, kui tahad päevade kaupa istuvat tööd teha.

---

Pakun välja mõned variandid töö ühekülgsuse minimaliseerimiseks. Esiteks, võimalikult palju liigutada end tööpäeva sees. Kui istud palju, siis proovi rohkem seista ja kõndida. Kui seisad palju, siis proovi rohkem istuda ja kõndida. Kui kõnnid palju, siis proovi rohkem istuda ja seista. Teiseks, proovi vähemalt kaks korda päevas maksimaalse amplituudiga läbi liigutada KÕIK oma keha liigesed. Selle kohta kirjutan tulevikus ka eraldi blogipostituse. Kolmandaks, regulaarne üldfüüsiline treening tööpäevade lõpus, keskel või alguses. Treening peaks mõõduka intensiivsusega läbi liigutama kogu keha liigesed ja lihased. Selleks sobib hästi ujumine, suusatamine, jõusaal, erinevad rühmatreeningud, kodus võimlemine, kepikõnd. Väga hästi ei sobi jalgrattaga sõit (passiivne ülakeha), jooksmine (suhteliselt passiivne ülakeha ning põrutuskoormus), intensiivsed pallimängud (intensiivne koormus südamele, traumade ja lihaste-kõõluste ülekoormusohud). Regulaarne treening ALGAB kolmest korrast nädalas, vähemalt 45 minutit korraga. Neljandaks, võiks mõelda mitme töökoha peale, loomulikult osalise koormusega. Kui töötate päevas neli tundi ühel tööl ning neli tundi teisel tööl, siis see annab juba väga palju juurde igapäevasele liikumisvariatsioonile. Keskkonnvahetus aitab ka vaimu värskena hoida ning kui vaim on värske, siis on ka keha värske.

Valik ON Sinu!