Kas ülehindame oma võimeid?

Minu kogemus: Mõned nädalad tagasi tegin oma treeningrühmaga soojendust. Näitasin ise hoolikalt ette dünaamilisi venitusharjutusi (hooglemised jms). Samal ajal korrutasin kogu aeg, et alusta väikese rahulikuma amplituudiga ning pane järjest juurde. Selleks, et esimeste liigutustega lihast mitte traumeerida. Ja vot, ise tegin vastupidiselt. Tõmbasin parema poole alaseljast mõnusasti kangeks, soojendusega.
Iroonia?
See pani mind mõtlema. Miks ei käitunud ma ise enda korrutatud põhitõe järgi? Miks arvasin/eeldasin, et see ei kehti minu kohta? Miks arvasin, et olen teistest parem?

Teine kogemus: See juhtus üle kahe kuu tagasi. Tegin üle pika aja raskustega sügavkükke. Mis Te arvate, mis juhtus? Treening ise oli hea, aga järgmised päevad olid reietagused kanged, valulikud. Olin oma lihastele pannud liigselt suure ühekordse koormuse. Ma polnud raskustega sügavkükke teinud pikka aega, minu lihased polnud selleks valmis. Sain aru, et olen siiski inimene ning minu kohta kehtivad samad reeglid nagu teistelegi. Aga varem (nooruses.... :D) polnud ju kunagi selliseid probleeme esinenud....

Mis on siis muutunud? Lühidalt - ELU. Ma ei hakka siinkohal peatuma füsioloogilistel muutustel, mis toimuvad meie kehadega vananedes (vt postitused vananemise kohta). Pigem rõhutaksin igapäevase tegutsemise eripärasid. Nimelt, kui oleme nooremad, siis üldiselt tegeleme oluliselt enamate erinevate tegevustega ühes päevas, nädalas või kuus. Meie liigutuste regulaarne variatiivsus on suurem lapseeas, keskkoolis ja ülikooli perioodil. Tegemist on palju, kohustusi vähem. Praegu (minu näide) on elus kindlad prioriteedid: töö, lähisuhted, pere, tervis. Tervis kipub jääma sinna viimaste hulka, paraku. Selle tõttu on minu päevad muutunud küllaltki ühekülgseks. Näide: äratus, töö, trenn, kodu, uni. Ja nii päevast päeva. Rutiin on tore, kuid kehalise liikumise vähene variatiivsus vähendab meie üldfüüsilist võimekust ning sageli suurendab kehakaalu. Sageli küllaltki märkamatult. 

Ma olen hea selles, mida ma regularselt teen. Kui tahan alustada mõnda uut trenni või tegevust, siis mu keha hakkab sellega harjuma alles paari kuuga ning enam-vähem osavaks muutun ma selles alles pärast paari regulaarset treeningaastat. Enamjaolt läheb kauemgi. Siinkohal on paslik üks järjekordne näide: Põhikooli ja keskkooli ajal mängisin palju jalgpalli. Ma olin selles ka hea (pallimängud on mulle alati loomulikult tulnud). Umbes aasta tagasi alustasin koostööd Tartu JK Welcoga (shout-out). 

Käisin nendega ka trennides ning seal avanes võimalus ka oma jalgapallioskusi näidata. Ma ju oskasin seda, olin enesekindel. Nojah. Tulemus oli vastupidine, liigutused olid kohmakad, koordinatsioon ja pallitunnetus olematu, poisid said kõhutäie naerda. Mina aga sain aru, et ülehindasin oma võimeid, jälle. Mõistus liikus, aga keha ei tulnud järgi. Nii juhtub meiega sageli. Selline mõte (muide) on ka paljude vigastuste põhjustaja.

Osavus ja oskuslikkus peitub regulaarsuses. See kehtib lisaks trennile ka muude asjadega. Kui olen vaadelnud, et mõni persoon teeb seda ja toda ja kolmandat, siis mõtlen, et jumal küll, kuidas ta kõike seda suudab? Ma võrdlen tema tegevust enda kogemusega. Leian: Ta peab ju iga päev ennast ületama ja järjekindlalt edasi pressima. Kuidas ta ometi "läbi ei põle"? Mis on juba iseenesest intrigeeriv. Olen aru saanud, et tema jaoks on paljude asjade korraga tegemine täiesti tavaline ja igapäevane tegevus. Ta on sellega harjunud. Ta ei tee enda jaoks midagi imetabast või ülemõistusekäivat. Ta on harjunud, ja harjutanud, juba aastaid.

Siis ma vaatan, et kui tema suudab, siis suudan mina ka. Mida ma ei taha arvestada on aga see, et mul pole pikema perioodi jooksul tekitatud sellist baasi nagu temal. Ma hindan üle oma võimeid, ma tahan kohe tulemust, mitte selle saavutamiseks vajalikku protsessi. Tulemus on sageli keskpärane, vahel ka negatiivne (vigastus).

Võin kõlada pessimistina (ise eelistan: realist :D), kuid elus on vähe imetabaseid faktoreid. Hea on mõelda, et ma teen mingi ülikõva tulemuse või saavutuse, ilma eelneva ettevalmistuseta, ilma eelneva tööta. Enamikel juhtudel see ei toimi,  vähemalt tervises mitte.

Seega, sõbrad- Keep calm ja tee rahulikult, eesmärgistatult oma asja. Tulemused tulevad ise.