 Lühidalt, JAH. Eesti Vabariigis on kehtestatud eriolukord COVID-19 leviku tõkestamiseks. Selle tõttu on tungivalt soovitatud tööd teha kodukontoris. Nii inimestel, kes seda teha saavad kui ka teistel, kellel pole kodukontori võimalust on tekkinud sunnitud elustiili muutus. Majast väljaskäimine on samuti jäänud harvemaks ning kõige selle tõttu on täiesti loogiline ja isegi eeldadatav, et kehas toimuvad füüsilised muutused. Harjumuspärane rütm on häiritud ja uude rütmi sisse elamine võtab pisut aega. Olen enda juures täheldanud, et kael on kange, samuti mõnda lihasgruppi seljas tunnen rohkem ja intensiivsemalt, kui enne COVID-19 levimist Eestisse. Organismile meeldib rütm, mitmekülgse liikumisega rütm. Isegi regulaarne istumine, mingis ulatuses. Mina pole saanud füsioterapeudi töö tõttu palju istuda ja ei ole praeguse suurema kodus istumisega harjunud ning tunnistan, mu selg on läinud kangemaks. Päev-päevalt selg küll harjub ning tegelen ka treeninguga, kuid ideaalne mu selg siiski pole. See on okei, sest leian, et mu keha ei peagi ideaalselt hästi tegema seda, mida ta pole regularselt teinud. Isegi mõnda valu tunda ja sellega elada on okei, kui see pole häirivalt tugev. Palju sõltub kodusest tööasendist. Kas sul on olemas hea toestusega ja funktsionaalsusega tool? Kas leidub sobiva kõrgusega laud ning kas on sul kodus ergonoomiline (vertikaalne) hiir? Kui pole ja tunned, et randmed või selg või õlavööde jääb kangeks, siis võiks nende asjade ostu peale mõelda. Äkki jääme veel pikemaks ajaks kodukontorisse? Treeningust ei saa üle ega ümber. Kõige lihtsam võimalus on minna välja kõndima. Meie selja- ja alakeha lihased on mõeldud kõndimiseks ja seda koormust on neile vaja ka anda. Loomulikult saab teha trenni ka tubases tingimuses. Youtube on täis erinevaid koduseid treeningkavasid, mida proovida. Väikese hoiatusena mainin, et kodune trenn peaks olema alguses küllaltk lihtne. Kui teed uusi ja keerulisi harjutusi liiga intensiivselt, võid saada ülekoormuse, nagu juhtus minuga. Oma kogemusest kirjutan ilmselt järgmises postituses...  Tähelepanu tahan juhtida ka rutiinile ja rütmi hoidmisele. Kuigi koduselt on tunne, et ajaliselt pole väga rangeid piiranguid, siis need tuleks mingis ulatuses endale ise tekitada. Organismil on oluliselt lihtsam toimida kindla rütmi järgi. Kui näiteks une ja söömise rütm läheb ebarulaarseks, pole üllatav, kui hakkad varem või hiljem tundma rohkem väsimust, energiapuudust või seedeprobleeme. Rütmi alla läheb ka vaba aeg. Väga vajalik on endale eraldada aeg enda jaoks ja võib-olla mitte millegi tegemiseks. Organism peab taastuma nii tööst, suhetest kui ka treeningust.
Viimaseks, suhtlemine. Inimene on sotsiaalne loom ning mentaalse ja emotsionaalse tasakaalu hoidmiseks on meil vaja suhelda ümbritsevate inimestega. Ideaalselt siis telefoni või sotsiaalmeedia vahendusel. Helista oma vanematele, oma õdedele-vendadele. Helista inimestele, kellega sa pole ammu rääkinud. Praegu on selleks võimalus ning usun, et neil inimestele on sinu kõne üle hea meel. Kokkuvõttes, iga rütmimuutus võtab harjumiseks aega ning seda peaks endale andma. Saame teha mitmeid otsuseid selle ülemineku pehmendamiseks, aga lõpuks võtab see ikkagi oma aja. See on loomulik protsess ja paanikaks põhjust pole. Seega, hoiame oma rütmi, oma meelerahu ja loomulikult oma tervist! Kristjan
0 Comments
Leave a Reply. |
Arhiiv
August 2020
|
RSS Feed