Kuna on valuvaigisti õigustatud?

Eelnevalt mainin ära, et järgnevas tekstis ma ei räägi tõsistest patoloogiatest ega diagnoosidest, süvenevast valusündroomist, kroonilise valu sündroomist. Räägin mittespetsiifilisest valust, elustiilist.

Kui me räägime (rahva)tervisest, siis me peaksime üldiselt vältima ekstreemsusi. Näiteks liigne söömine pole kokkuvõttes tervisele hea, samuti ka mittepiisav söömine. Sama käib joomise ja ka treeningu kohta. Näiteid võib tuua mitmeid. Samasugune lugu on ka valuvaigistite manustamisega. Üheltpoolt, mul pole mõtet kannatada tugevat valu ning teiselt poolt, ei tohiks ma ka liigset lootust ja vastutust panna valuvaigistite toimele.  

Kohe seletan. Oma praktikas olen kohanud mitmeid kroonilise valu patsiente, kelle igapäevasesse rutiini kuluvad valuvastased ravimid. Loomulikult on palju juhtumeid, kus see on raviarsti poolt määratud raviplaani osa, kui on ka vastupidiseid näiteid. Neist tahangi kirjutada.

Valuvaigisti ei tohiks minu jaoks muutuda päästjaks. Valuvaigisti ei tohiks minu jaoks muutuda sõltuvuseks. Valuvaigistite manustamisel on enamjaolt perioodiline (erandeid on alati) kasutegur ning need peaksid töötama koos muude raviplaani osadega, näiteks võimlemine, füüsikaline ravi ja muud. Ometi satun sageli patsientide otsa, kelle jaoks on valuvaigisti omaalgatuslikult igapäevane. Miks?
Kas patsient on läbi proovinud kõik teised ravivariandid ja see on see üks, mis aitab? Kas patseint on jäänud meditsiinilise tähelepanu ja/või nõustamiseta ning valuvaigisti manustamine on tema jaoks ainuke loogiline järeldus? Kas patsient on sõltuvuses? Kas patsient on lihtsalt laisk ja läheb nn kergema vastupanu teed? Kas ravimifirmade (või naabrinaise/-mehe) lobitöö on nõnda hea, et valuvaigisti regulaarne manustamine tundub täiesti õigustatud ja ainuõige samm? Kõik variandid võivad olla tõesed.

Samas lühikese kestvuse ning akuutse valu korral on valuvaigsitid asendamatud.

Minu jaoks on seal veel üks aspekt, psühholoogiline aspekt. Nimelt, vastutus. Põhjuseta (vaieldav, loomulikult) regulaarne valuvaigisti manustamine on oma tervise eest vastutuse panemine kuskile mujale, valuvaigistile. Eks see töötab ka, aga paraku pole pikaaegsed tulemused sageli väga head. Käsimüügis müüdavad valuvaigistid sageli ainult maskeerivad valud, tegelemata valu põhjustajaga.

---

Inimesed peavad võtma vastutuse oma tervise eest endale. Vastutuse võtmine tähendab, et ma leian probleemi põhjuse ja tegelen sellega, mitte sümptomitega. Kui probleemi põhjust ei oska ise leida, siis tuleks pöörduda oma ala professionaali poole.  Koostöös on tulemus (peaaegu) alati parem. Kõige sagedamini on kroonilisest valust ja valuvaigistite manustamisest loobumiseks vaja mingil moel muuta oma igapäevast elustiili. Olgu see siis seotud uneaja, stressi, töö, hobide, perekonna, sõprade, toitumise, pahede või ükskõik mille muuga. Ja see on raske. See peabki olema raske. Kui elustiili muutmine oleks kerge, siis teeksid seda kõik. Aga ei tee. Selline keerukus teebki selle ülesande eriti magusaks. Väljakutse.

Analüüsi oma elustiili -> identifitseeri valu põhjustaja (vajadusel kasuta professionaalset abi) -> tegele valu põhjustajaga -> naudi tervist!!! ​