Miks hakkame tegutsema siis, kui on juba hilja?

Mul pole autot. Sõidan regulaarselt jalgrattaga. See on minu peamine viis liikumaks punktist A punkti B. Ratas on minu regulaarne sõiduvahend, tarbeese. Kui umbes kaheksa aastat tagasi selle ratta ostsin (kasutatud rataste poest, kõige koledam ratas=väiksem varguse tõenäosus), eeldasin millegi tõttu, et see ratas on mul nüüd töökorras ja määramata ajaks kasutuses. Loomulikult andsin endale aru, et miski pole igavene, eriti kasutatud ratta puhul, kuid ometi hakkas mulle igapäevaselt sõites tunduma, et äkki ikkagi on.

Mõlgutasin neid mõtteid täna hommikul, kui vihastasin oma praeguseks juba väga teeneka ratta peale ja leidsin, et oleks viimane aeg endale uus osta, või vähemalt teine ratas kõrvale. See ratas on juba paar aastat näidanud väga selgeid väsimise märke, mitmed jupid on (korduvalt) vahetatud. Kui ratas on minu peamine liikumisvahend, siis peab ta töökorras olemas. Kui see mind alt veab, hakkab mu igapäevane elu tugevalt lonkama. Siit tuli aga minu mõte: Miks ma jõuan otsusele uus ratas osta alles siis, kui praegusega on tõsised probleemid? Miks ma seda otsust juba kaks aastat tagasi ei teinud? Ma oleksin säästnud väga palju aega, närvirakke ja ka raha, tagasivaatavalt loomulikult.

Samasugune situatsioon on ka auto, sülearvuti ja muude tarbeesemetega. Väga sageli teeme me otsustavad sammud alles väga viimasel hetkel või sageli ka siis, kui on juba hilja (Loe: midagi läheb katki ja hakkame mõtlema uue eseme vms peale). Parandamisele kulub palju raha ning aega. Lõpuks ei piisa ka sellest enam. Aga oi, me loodame, et piisab

Meie tegevus sõltub meie harjumustest ja arusaamadest

Siit tuleme käesoleva postituse tõelise sisu juurde - tervis. Kas tervisega käitume me teisiti? Meile on antud üks keha. See on meie eluks ja funktsioneerimiseks hädavajalik süsteem. Ometi, hakkame sageli selle eest muretsema või hoolitsema alles siis, kui kuskilt midagi tunda annab. Tavaliselt tekib kuskile valu.

Me eeldame, et tervis on igavesti hea ning saame teha pidevalt neid asju, mida (nooruses) oleme harjunud tegema. Oma tegevusi hakkame kohandama alles siis, kui kuskilt midagi tunda hakkab andma. Väga hea isegi, kui siiski tegutsema hakkame.  Mul on vastuvõtul käinud inimesi, kellel alaseljavalu on periooditi kestunud 40 aastat. UUh!!!

Okei, eeldame, et ma olen teinud otsuse, et hakkan oma tervise eest hoolitsema. Kuulan oma füsioterapeuti või arsti, hakkan trenni tegema, vähendan töökoormust, puhkan rohkem, jälgin toitumist. Väga ilus ja tore, eks! Sageli kahjuks ainult lühiajaliselt. Niipea, kui elu jälle ilusamaks läheb, langeme tihti tagasi oma eelmise elurütmi juurde. Selle sama rütmi, mis meid algselt valuni üldse viis...

Tegemist peab olema elustiili muutusega, mitte "perioodilise tublidusega". Me tahame pikaaegseid tulemusi. Selliseid, mis kestavad elu lõpuni. Kuid selleks tuleb taha ka regulaarseid asju selle eesmärgi saavutamiseks. Minu tervise olukord sõltub neist tegevustest, mida ma regulaarselt teen. See, mida kungi tegin, on mitteoluline. Loomulikult välistame siinkohal suuremad ja tõsisemad patoloogiad ja haigused. Nendega on sageli keerulisem lugu.

Kas meil pole siis piisavalt enesedistsipliini? Või motivatsiooni? Pigem on põhjus teadmistes. Pikaajaliste tulemuste saavutamiseks ja säilitamiseks on vaja teha väga väga väikeseid regulaarseid asju. Neid tuleb teada ning igapäevaselt rakendada. Näiteks istuva töö puhul: kui palju ma nihelen (Loe: muudan tööasendit), töökoha ergonoomika, kuidas saab töö tegemise ajal trenni teha, kuidas valuliku kohaga ringi käia, kuna abi küsida? Me läheme spetsiifikasse, kuid spetsiifikas peitubki lahendus. Neil asjadel on ühine nimetus - ennetustöö. See, aga nõuab teadmisi ning teadlikku eneseanalüüsi.

Ennetustöö tulemuslikkust on raske mõõta.  Kuid ega peagi. Kui püsivaid kroonilisi valusid pole, on elu ju ilus.

Pöördu julgelt füsioterapeudi poole, keda Sa usaldad ning kes teeb head tööd.  Lase end üle hinnata ning koos saab läbi rääkida variandid ja võimalused tervise säilitamiseks.

Pidage meeles: Tervis ON kõige alus.