Miks on aja planeerimine vahel nii raske?

Olen proovinud viimased kaks ja pool nädalat tekitada endale aega käesoleva blogipostituse kirjutamiseks. Suutmatus seda teha pole saabunud mulle üllatusena, kuid pisut operatiivsemalt võiksin tegutseda küll. Lihtne oleks väita, et mul pole kirjutamiseks olnud lihtsalt aega ja loomulikult olen seda ka teinud. Kuid kas asi on tegelikkuses nii lihtne?
​
Leian, et "ajapuudus" on selline tore ja lihtsalt kasutatav vabandus asjade jaoks, mis on liiga suured, hirmsad, igavad või vastumeelsed. Sageli on selleks ka trenn...  Tegemist on tegelikult prioriteetidega, mida tahan teha esimesena ja mida teisena ning nii edasi. Kuskil kahekümne kaheksandal kohal oleks siis käesoleva blogi kirjutamine :) (see on loomulikult nali). Ma läheksin pisut kaugemale ja küsiksin endalt, kas mul on üldse vaja neid eelnevaid kahtekümmend seitset tegevust teha? Võib-olla olen endale kogunud liiga palju kohustusi ja tegevusi ning selle tõttu ei pruugi kõikide jaoks aega jääda? Ma tean, et selles ongi minu probleem.

---

Mul tekib halb emotsioon, kui ma pean kellelegi ära ütlema, kui pean loobuma mõnest uuest  väljakutsest või võimalusest. Võib öelda, et ma olen mingil määral hoarder (ingl. keeles - kompulsiivne liigsete asjade koguja). Kuid ma ei kuhja kokku materiaalseid asju, vaid kohustusi ja tegevusi. Miks ma seda teen? Raha pärast? Saavutuste pärast? Inimlikkuse pärast? Äkki vaevab mind hoopis fear of missing out (ingl. keeles - hirm millestki ilmas jääda). Kas tunnen vajadust pidevalt midagi ette võtta ja oma aega täita selleks, et saavutada seatud eesmärke ja tulemusi? Äkki meeldib mulle lihtsalt olla kellestki parem ja edukam? Ma täpselt ei tea, aga ilmselt mõjutavad mind need kõik.   

Vanasti oli elu lihtsam :) Töötasin Tartu Ülikooli Kliinikumis täiskohaga, õppisin ülikoolis magistrantuuris ja tegin sporti. Kliinikumi tööaeg oli fikseeritud hommikul kaheksast kuni õhtul neljani. Pärast seda tegin pisut kooliasju või trenni. Vahel oli ka aega, et käia väljas vaba aega veetmas. Mul leidus vaba aega, sest päevade koormus oli fikseeritud. Kliinikumile andsin 40 tundi nädalas ja ülejäänud aeg oli vaba. Kui tööpäev lõppes, siis oli kellapealt maja töötajatest tühi. Praegu ma enam Kliinikumis ei tööta. Olen eraettevõtja Vaksali füsioteraapia ja massaažikabinetis. Lisaks tegelen Tartu JK Welco jalgpalliklubiga nig Eesti U19 jalgpallikoondisega. Koondis on fikseeritud päevadel, sellega on lihtne. Kuid nii Welco kui ka Vaksali koormus võib olla küllaltki varieeruv. Siit tekibki minu probleem. Mul on töös väga palju painduvust ja ise otsustamise ruumi. Mitut inimest ma tahan päevas Vaksalis vastu võtta? Millistel kellaaegadel ma tahan tööd teha? Kui palju saavad minu tähelepanu Welco mängijad? Need piirid pean ma enda jaoks ise paika panema ja neist ka kinni pidama. See aga on minu jaoks raske. Ikka kipuvad päeva venima pikemaks ja pikemaks. Vaba aja (ja lähisuhete) arvelt, loomulikult. Palju lihtsam oleks, kui keegi teeks need otsused minu eest ära...

---

Kas me siis iseseisvalt ei saagi hakkama? Loomulikult saame, kuid see tahab iseenda mõistmist, distsipliini ja valikute tegemist. Isegi siis, kui need on ebameeldivad. Olen aru saanud, et kui mul pole aeg-ajalt  "lakke vahtimise" aega, kus ma ei teegi absoluutselt mitte midagi, siis ma kipun läbi põlema. Kuidas ma saan seda endale lubada, kui selle aja jooksul pole mul võimalik midagi saavutada või olla produktiivne? Puhkamise produktiivsust on väga raske objektiivselt hinnata. Sellegipolest olen mõistnud, et puhkus peab olema edu osa. Huh, raske.

Olen läbi paika pannud ka oma järgmised sammud. Esiteks, pean ma konkreetselt uuesti läbi mõtlema oma eesmärgid. Mida ma tahan ette võtta ning kas ma võiksin juba olla rahul sellega, mis mul on? Selline perspektiivi korrigeerimine võtab kindlasti maha ärevust, et saaksin rahulikumalt elada. Teiseks, kavatsen teha "puhastuskuuri" oma kohustustes. Mõnda asja pole mul lihtsalt vaja ning äkki tõuseb selle tõttu blogi kirjutamine prioriteetides top kümnesse :) Kolmandaks, proovin rohkem võtta aega puhkamiseks ja lähisuhtetele panustamiseks.

Ma loodan, et said minu raskuste kirjeldamisest mõtteainet ja võib-olla ka mõne hea idee oma elu prioriteetide korrigeerimiseks. Kui mitte, siis olen veelgi rõõmsam, sest see tähendab, et sul on oma tegemised juba hästi organiseeritud.

"Ega töö pole jänes, et eest ära jookseb".

---