Mina olen jalgrattur. See on oluliselt mugavam, kui kõndimine, kuid võrdluses autoga jääb mugavusest pisut puudu. Nimelt, rattaga saan kiiremini punktist A punkti B ning seejuures ei saa märjaks jalad tulevate sügislompide vahel laveerides. Samas, vihm ja tuul tulevad ikka igast küljest ligi. Põhjus, miks ma autoga sõitmise asemel rattaga sõidan, peitub selles, et mul lihtsalt pole autot ja olen viimased neli talve samuti rattaga sõitnud. Seega, kui näete mõnda hullu talvel Tartu vahel rattaga sõitmas, siis võin see täiesti olla mina. Kuid ma ei taha autot osta. Vähemalt mitte seni, kuni pole vaja pisiperet ringi sõidutada. Ning ma olen harjunud nende ebamugavustega, mida rattaga sõit endaga kaasa tööb. Olen nendega lausa arvestanud.
Üks võimalus on oma elu teha pisut ebamugavamaks. Mõelge korraks, milliseid masinaid sa kasutad oma igapäevaelus, mis teevad sinu elu mugavamaks (loe: passiivsemaks). Kõige klassikalisem on ilmselt auto. Kuid sinna saab lisada veel erinevad köögimasinad, puldiga televiisorid, (populaarsust koguvad) nutikõlarid, automaatsed uksed ja väravad ja palju palju muudki. Saan aru, et nende kasutamine on mugav, aega kokkuhoidev ja mõnedel juhtudel ka tervisele vajalik, kuid sellel leidub ka pahupool. Paljusid igapäevategevusi automatiseerides ei saa lihased kätte vajalikku toonust, luud ei saa vajalikke põrutusi, kõhred ei saa vajalikku kompressiooni, kõõlused ei saa vajalikku koormust ja elastsust. Organismi füüsiline võimekus võib langeda selle tulemusena võime edaspidi vajada veel rohkem automatiseeritud vahendite abi.
Füüsiline valu tekitab ebamugavust. Inimesed soovivad sellest vabaneda ning see soov paneb nad tegutsema. Mõned tegutsevad omapäi (näiteks treening), teised lähevad otsima abi professionaalilt (füsioterapeut). Valust põhjustatud ebamugavus paneb inimesed liigutama ja oma elus muutusi tekitama. Kui oma vastuvõtul patsiendiga vesteldes ilmneb, et patsiendi valude põhjuseks on midagi tema elustiilis, siis peame seda üheskoos muutma. See, aga pole kunagi mugav ja lihtne tegevus. See on väljakutse. See on enese sundimine, uute harjumuste loomine. See on ebamugavus, mis teeb meid paremaks. Kokkuvõtteks, ebamugavusi ei peaks vältima. Neid peab vahel lausa otsima. Loomulikult tuleb seda teha mõõdukalt, et oma elukvaliteeti liialt ei hävitaks. Kuid ebamugavus on elu osa, see sunnib arenema ning mitmekülgsemalt liikuma ja mõtlema. See võimaldab meil korrigeerida oma perspektiivi elule.
Parimat, Kristjan Mardo
0 Comments
Eestlased pole kunagi tööd peljanud. Oleme olnud peamiselt talurahvas ning raske tööga harjunud. ENSV aeg soodustas samuti füüsilise töö tegemist. Tänapäeval on töö iseloom ja intensiivsus aga muutunud. Palju teevad ära masinad ning innovaatiline tehnoloogia. Sellest tulenevalt võiks ju arvata, et inimese elu on lihtsamaks läinud? Siiski mitte. Ma ei väida ka, et raskemaks, aga töö on kindlasti muutunud. Spetsiifilisemaks. Töö produktiivsuse kasvatamiseks ja majandustulemuste parandamiseks on vaja spetsialiste. Selliseid inimesi, kes koondavad oma tööülesanded küllaltki kitsalt kokku ning tevad seda väga väga hästi. Meile meeldib oma tööga hästi hakkama saada. Heade tulemustega kaasneb kaastöötajate ja ülemuse heakskiit (loodetavasti), sageli ka sissetuleku kasv (samuti, loodetavasti). Suurem hulk ülesandeid saab vähema ajaga tehtud. Samas, juurde tekkivate ülesannete hulk kasvab sageli võrdväärselt, mõningatel kordadel isegi kiiremini. Sinu spetsialiseerumine teeb Sind mingil määral asendamatuks. Keegi teine ei oska Sinu tööd teha nii hästi, kui Sina. Kolleeg võib selle järk-järgult omandada mingi aja jooksul, kuid see on pikk protsess. Sa oled muutunud asendamatuks. See on nii hea kui ka halb uudis. Hea uudis on see, et asendamatutele inimestele tullakse palga ja töötingimuste kõnelustes rohkem vastu (loodetavasti). Halb uudis on see, et oma tööst kas ajutiselt või jäädavalt eemalduda on juba raskem. Sellest tahangi pikemalt rääkida. Kui Sa lähed puhkusele ning ettevõttes pole kedagi, kes oskas Sinu tööd teha sama hästi, kui Sina, siis jääb töö seisma. Halvem variant on see, et pead puhkuse ajal tööülesandeid täitma. Sageli tekib olukord, kus nädal või mõned päevad enne puhkusele minekut on tööl "hullumaja", kus tuleb ette ära teha võimalikult palju puhkuse ajale langevaid ülesandeid ning puhkuselt tagasi tulles tuleb mitu päeva või isegi nädalat "kustutada" puhkuse ajal tekkinud "tulekahjusid". Kas sellises olukorras on puhkuse võtmine üldse õigustatud? Kas me sellise käitumisega vähendame või hoopis suurendame oma töökoormust? Pakun välja mõned variandid töö ühekülgsuse minimaliseerimiseks. Esiteks, võimalikult palju liigutada end tööpäeva sees. Kui istud palju, siis proovi rohkem seista ja kõndida. Kui seisad palju, siis proovi rohkem istuda ja kõndida. Kui kõnnid palju, siis proovi rohkem istuda ja seista. Teiseks, proovi vähemalt kaks korda päevas maksimaalse amplituudiga läbi liigutada KÕIK oma keha liigesed. Selle kohta kirjutan tulevikus ka eraldi blogipostituse. Kolmandaks, regulaarne üldfüüsiline treening tööpäevade lõpus, keskel või alguses. Treening peaks mõõduka intensiivsusega läbi liigutama kogu keha liigesed ja lihased. Selleks sobib hästi ujumine, suusatamine, jõusaal, erinevad rühmatreeningud, kodus võimlemine, kepikõnd. Väga hästi ei sobi jalgrattaga sõit (passiivne ülakeha), jooksmine (suhteliselt passiivne ülakeha ning põrutuskoormus), intensiivsed pallimängud (intensiivne koormus südamele, traumade ja lihaste-kõõluste ülekoormusohud). Regulaarne treening ALGAB kolmest korrast nädalas, vähemalt 45 minutit korraga. Neljandaks, võiks mõelda mitme töökoha peale, loomulikult osalise koormusega. Kui töötate päevas neli tundi ühel tööl ning neli tundi teisel tööl, siis see annab juba väga palju juurde igapäevasele liikumisvariatsioonile. Keskkonnvahetus aitab ka vaimu värskena hoida ning kui vaim on värske, siis on ka keha värske.
Valik ON Sinu! Käisin oma Tallinna kolleegi Jörgen Puisiga (Fysioexpert) 10 - 12. veebruaril Roomas toimunud alaseljakoolitusel. Koolitajaks oli alaselja raviga tegelevate septsialistide poolt vägagi tuntud dr. Stuart McGill. Üritus toimus koostöös tema Itaalia koostööpartneritega ning kestis kolm päeva. Koolituspäevad olid küllaltki pikad, mistõttu Rooma linn on mul tegelikult endiselt avastamata. Mis seal ikka, ehk järgmine kord, loodetavasti. Härra McGill on huvitav ja erakordselt erudeeritud inimene. Ta on aastakümneid uurinud ja testinud alaselja, puusavöötme ja muude ümbritsevate piirkondade struktuuri ja funktsiooni. Publitseeritud teadusartiklite hulka ma ei oska isegi pakkuda. Ta on ka välja andnud mitmeid raamatuid alaselja taastusravi ja sportliku soorituse parandamise kohta. Seega, kindlasti huvitav kuulamine ja kaasa mõtlemine. Toon siinkohal välja mõned põhilised punktid, millele koolituse ajal rõhuti ning mida on SINUL oma igapäevaelus kohe võimalik rakendama hakata. Miks tekib valu? Kui välja arvata süsteemsed ja geneetilised haigused ning muud raskemd juhud ja rääkida skeleti-lihasssüsteemi valust, siis peamine valu tekitaja on kudede või struktuuride suutmatus toime tulla koormusega. Koormus võib olla liiga suur, liiga pikaajaline, liiga korduv, liiga sage jne. Kui mõni struktuur jõuab taluvuse piirile, siis võib tekkida selles piirkonnas ärritus (valu) või kahjustus. PS: Valu teke ei tähenda alati, et midagi on kindlasti katki. Valu võib närvisüsteemi poolt olla nn varane hoiatus, et kui Sa jätkad oma senist koormust, siis varsti võib midagi katki minna. Seega, esimene samm valuvabaks saamisel on selgeks tegemise, milline struktuur on üle koormatud ja teeb valu. Probleem võib pärineda lihastest, nahast, kõõlustest, sidemetest, liigestest, diskidest, närvijuurtest, kesknärvisüsteemist aga ka siseorganitest. Valu põhjuse välja selgitamiseks oleks kindlasti vaja konsulteerida spetsialistiga. Mina soovitan pädevat füsioterapeuti (pilgutan intensiivselt ühte silma). Teine samm on valu tekitavate asendite, liigutuste ja koormuste modifitseerimine. Ma ei väida, et valu tekitavaid asju peab tingimata vältima. Kui neid saab pisut modifitseerides valu vähendada, siis liigume juba positiivses suunas. Võib-olla oleks vaja õppida teistmoodi toolilt tõusmist, kingapaelade sidumist, voodis pööramist vms. Pidevalt valu provotseerivate tegevuste tegemine ju valu vähemaks ei tee. Sportlaste korral peab sellisel juhul sügavalt sukelduma treeningplaani ning harjutuste spetsiifikasse. Selle kõige tegemiseks oleks jällegi vaja professionaalse füsioterapeudi abi (näo lihased on ühe silma pilgutamiset juba peaaegu krambis). Kolmas samm on treening. Liigse koormuse all kannatavad struktuurid võiksid koormusi paremini taluda. Selleks tuleks nad teha vastupidavamaks ja tugevamaks. Siinkohal tuleks samuti läheneda võimalikult personaalselt. Igale inimesele ei sobi samasugune treening, sest inimestel on erinev geneetika, erinevad valu põhjused, erinevad päevased koormused ja nõudmised, erinevalt ehitatud luustik, erinevas seisus lihased ja muud. Põhimõtteliselt, pole olemas valet harjutust, on olemas mittesobiv harjutus. Kui Sulle valmistab probleeme alaselja sirutuse suunaline liikumine, siis pole seda vaja trennis lisaks provotseerida mõne mittesobiva seljaharjutusega. Kui mõni seni tehtud harjutus ei tooda positiivset tulemust, siis äkki see harjutus polegi sobiv?
"Bring balance to the force... not leave it in darkness!" - Obi-Wan Kenobi. Ettevaatust, läheb filosoofiaks! Me otsime oma elus tasakaalu, mida püsivalt saavutada pole võimalik. Imelik, eks? Peame arvestama niikuinii tekkivate äärmustega ning neid omavahel võimalikult osavalt vaheldama. Ideaalis ei taha me olla ühes äärmuses liiga pikalt, sest see võib endaga kaasa tuua negatiivseid tulemusi. Toon näiteid Kui ma söön liiga palju, siis lähen paksuks ja kehaga toimuvad üldiselt negatiivsed ja pahad muutused. Kui ma söön liiga vähe, siis kipub tulemus keha jaoks samuti olema pigem negatiivne. Sama lugu on treeninguga. Liigne treening tekitab ülekoormust. Liiga vähene alakoormust ja sellega seotud hädasid, millega paljud inimesed Eestis (ja maailmas) on kahjuks hästi kursis. Ka liigne töötamine "põletab inimese läbi". Samas liiga vähene töö tekitab sageli vähenenud sissetulekut, eneseteostuse vähenemist ja muid kaasnevaid probleeme. Isegi puhata on võimalik liiga palju. Selliseid näiteid on mitmeid ja mitmeid. Kui päris aus olla, siis ma ei teagi ühtegi asja, tegevust või muud sarnast, mida saab teha või manustada lõputulu hulgal ja see on alati kasulik. Kui Sina, kes Sa seda postitust loed, suudad mõne sellise asja välja mõelda ning selle ka põhjalikult ära põhjendada, siis palun kirjuta mulle kristjan.mardo@gmail.com. Ootan ja diskuteerin huviga! Võib jääda mulje, et kõik asjad on kahjulikud ja elu ongi üks lõputu kannatuste rada. Siinjuures ei tasu ära unustada, et meie keha on tegelikult hämastavalt tugev ja kohanemisvõimeline. Väga suur osa meie igapäevastest tegevustest toimuvad automaatselt, ilma meie jaoks märkamata. Organism saab nendega ideaalselt hakkama, mõistlikus koguses. Samas, äärmustes pikalt viibimine toob lõpuks paratamatult kaasa tagajärjed. Näiteks tarbitud ühe 4cl pitsi kange alkoholi töötlemine päeva jooksul ei tekita organismile raskusi. Pool liitrit kanget alkoholi samas, on meie organismidele juba väga suur ja raske ülesanne. Tulemuseks on alkoholimürgitus. Kas siis proovida alkoholiga samuti säilitada seda "kuldset keskteed" ja juua iga päev alkoholi, sest "nii on õige"? Või äkki on täielik karskus (seda võib ka nimetada "äärmuslikuks...?") hoopis parem? Mina selle üle Sinu eest ei otsusta. Mõned juhud on kallutatud. Me kipume istudes pigem kössi vajuma. See on mugav asend, ei saa salata. Praegu, seda postitust kirjutades, olen ka täitsa kössis oma võimlemispalli peal istudes. Aga see on okei. Ma ei ürita pidevalt oma "keskasendit" säilitada. Ma teen süsteemselt ja regulaarselt pigem vastassuunalist liigutust - selja sirustust. Selja sirutamine tagab regulaarse asendimuutuse ning selja liikumise mitmekesisuse. Meil ei teki ühegi asendi säilitamisega ülekoormust ega sundasendit. Sest kehale meeldib liikumine. Ka töö tegemine tuleb loomulikult. Motivatsiooniks võivad olla paljud asjad, kuid fakt on selge, eestlased murravad suurtes kogustes tööd teha. Kuna töö maht kipub lausa iseenesest suurenema, siis meie fookus peaks olema just vastupidisel. Peaksime leidma rohkem puhkehetki ning viise, kuidas efektiivsemalt taastuda tehtud tööst. Nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Nii keha kui ka vaim tahab mitmekülgust. Süüa on tore. Liigne söömine tuleb meil samuti ilma eriti pingutamata, meeldiv tegevus ju ikkagi. Lisaks, tahame ikka neid kõige paremaid (ja sageli tervisele mitte kõige kasulikumaid) asju. Siinkohal on hea mitte laskuda vastasäärmusesse ehk siis nälgimisse. Samas, distsipliini on vaja, et säilitada just see "kesktee" - tasakaalustatud toitumine. Eelistada võiks kvaliteetset ja värsket toitu. Detailidesse ma siinkohal ei lasku, sellest saaks mitmeid eraldi postitusi teha. Kokkuvõtteks, kogu elu on selline pidev tasakaalu ja tasakaalutuse vaheldumine. Mõnel juhul on hea säilitada mõõdukat suhtumist. Mõnel juhul on vaja ühe äärmuse tasakaalustamiseks vahelduseks liikuda teise äärmusesse. Pikemas perspetiivis tuleb tuleb ikka välja mõõdukas keskmine. Me ei taha liiga pikalt olla äärmustes. Kuid kui vahel seda juhtub, pole katki midagi. Teeme korrektuurid. Kas Sa töötad liiga palju? Kas Sul on tunne, et aega pole kunagi piisavalt? Kas tahtmist on palju, aga energiat jääb väheks? Kas oled muutunud tujukaks ning müstilised kohad kehas valutavad? Kõlab, nagu telereklaam mingile imeravimile. Ei, ma ei hakka midagi müüma :D Kui eelnevad näited käivad sinu kohta, siis on täitsa reaalne võimalus, et oled üle töötanud. Kuidas aru saada, kui oled üle töötanud? Lisaks väljatoodud näidetele on "sümptomeid" teisigi. Näiteks, ootame puhkust nagu taeva õnnitust. Mõnel juhul tundub, et puhkuse saabumine on peeaegu nagu elu ja surma küsimus. Aga oodake! Sageli, kui see puhkus saabub, siis esimesed kaks-kolm päeva võivad täitsa "raisku" minna. See tähendab, et magad tavatult kaua ning päevadega justkui mitte midagi kasulikku peale ei hakkagi. Äkki Sa lihtsalt "magad järgi"? Äkki Sa taastud eelnevast koormuseperioodist, mis on sind progresseeruvalt kurnanud? Edasi, kui oled end "järgi maganud", tekib tunne, et peaks nagu midagi tegema ka. Sa hakkad tegema asju, mida eelnevalt igapävaselt lihtsalt polnud aega teha. Näiteks koristamine, lugemisnimekirjas oleva kirjanduse lugemine, kontakti kaotanud inimestega uuesti kohtumine, lemmiksarja järgi vaatamine ning võib-olla, kui väga hästi läheb, siis ka oma tervise eest hoolitsemine. See on tegemata asjade tegemise periood, millega võib sageli puhkus ka lõppeda. Kui juhtub, et puhkus kestab pikemalt, siis läheb juba põnevamaks. Mingi periood pärast puhkuse algust hakkab töörütmi harjumus ununema. See on täielik puhkuserežiimile lülitumine, mis muudab Sinu igapäevaseid mõtteid. Sa ei pea enam jooksvalt "tulekahjusid kustutama". Sul on aega mõelda, näha suuremat pilti. Minul isiklikult tuleb selles perioodis väga palju uusi mõtteid ja inspiratsiooni. Ma suudan tagasivaatavalt analüüsida oma eelnevat tegevust, leida vigu ning mõelda, kuidas minna edasi. Energia tuleb tagasi. See on tõsiselt inspireeriv ning produktiivne periood, just edasise elu suunavalikute suhtes. Miks me igapäevaselt "ei näe suuremat pilti"? Enamasti pole selleks lihtsalt aega. Meie elu koosneb (siinkohal ilma igasuguse järjekorrata) prioriteetidest - töö, lähedased inimesed, tervis, sõbrad-tuttavad, kohustused, hobid jne. Olen väga väga paljude patsientide juures täheldanud, et tervis ja enese heaolu on nende prioriteetide pingereas sageli tagaotsas, vaeslapse rollis. Me eeldame, et tervis on enesestmõistetav, et sellega eriliselt tegelema ei pea (enne, kui midagi pole juba valusaks läinud, loomulikult). Kui me teeme oma tulevikuplaane, siis üldiselt ei planeeri me nende sisse valusid ja terviserikkeid. Tervis on ju seni iseseisvalt, ilma erilise tähelepanuta korras olnud. Miks pean sinna lisa aega ja energiat suunama? Kust seda aega üldse leida?
Siinkohal jõudsime lõpuks probleemi tuumani. Kuidas oma kohustusi ja töökoormust vähendada? Selles küsimuses peame olema egoistlikud, väga egoistlikud. Mida pean oma tööde ja tegemiste juures kõige tähtsamaks? Kas see on teenitav rahahulk, kellelegile teene osutamine, suhete korrashoid, enesearenguvõimalus, tulevikku investeerimine või midagi muud? Ühe või mitme näitaja järgi peaks oma kohustused ja tegevused ritta seadma (soovitan selleks kaustada A4 paberit ning jämedat markerit, soovitusikult musta ja punast). Kõige vähemprioriteetsem asi (või isegi kaks-kolm) tuleks lihtsalt elimineerida, julmalt. See on raske, kuid vajalik. Me tekitame endale vabat aega ning täidame selle tegevustega, mis on kasulikud meie vaimsele ja füüsilisele tervisele (näiteks trenn, magamine, mediteerimine, jooga, hobidega tegelemine, lugemine, taevasse vahtimine, mõtisklemine jne). Kokkuvõtteks, meie vaimsest ja füüsilisest tervisest sõltub meie elu kvaliteet. Hea tervis võimaldab teha kvaliteetset tööd, hoida kvaliteetseid suhteid, hoolitseda abivajajate eest ning toetada oma kogukonda. Toetamine ja aitamine omakorda annab tagasi nii palju positiivset emotsiooni ja rõõmu. Hea tervise aluseks on tasakaalusatud elukorraldus ja kvaliteet. Võta vastutus!
Kuuleme igalt poolt, et aktiivne elusviis ja trenni tegemine on tervislik ja kasulik. Seda räägib meedia, tervishoitöötajad, treenerid, sõbrad-tuttavad. Seda räägime ka ise, endale ja sisemiselt. Ometi, ei suuda suur osa inimesi end panna regulaarselt oma tervise eest hoolt kandma. Miks? Klassikaline põhjendus: "Aega pole". Võib-olla polegi. Võib-olla on muid vajalikke tegemisi tõesti nii palju. Inimesed on erinevate sissetulekutega, kohustustega, mis seab ajakasutusele teatud piirid. Võib-olla peab keegi töötama kahel töökohal, võib-olla on ta kellegi hooldaja, kellegi, kes ilma tema abita hakkama ei saa. See nõuab suure osa tema ajast, mida ta muidu paneks ehk trenni alla. Võib-olla on tal kaelas minevikus võetud laenud, võib-olla tahab pank tema maja ära võtta ning ta peab pidevalt suure koormusega tööd tegema, et laenumakseid tasuda. Reaalseid põhjuseid on väga palju, mis tõepoolest võtavad ära suure osa ajast. Nende küsimuste lahendamine pole sageli väga lihtne ning kaugelti mitte kiiresti toimuv. Muidu oleks inimene sellega ju iseseisvalt hakkama saanud... Seega mõistan, et ajapuuduse vabandus võib olla täiesti reaalne põhjus ning ei soovi järgneva tekstiosaga kellelegi liiga teha.
Siit tulen ma oma peamise mõtte juurde. Väljend "aega pole" tuleb sageli liiga kergelt. Äkki laiskusest? Äkki ongi see lihtsalt vabandus, sest inimene ei tahagi midagi ette võtta? Sellisel juhul on olukord keeruline. Inimene peab olema suuteline end ise aitama (oma võimete piires) ja mõistma, mida keha mõne pinge või valu näol öelda tahab. Ei tohiks lükata vastutust oma tervise eest teistele inimestele (näiteks füsioterapeutidele ja arstidele). Tõsisemad meditsiinilist arstiabi vajavad haigused ma siinkohal välistaks. Ma räägin siinkohal motivatsioonipuudusest, vastutuse teistele lükkamisest ja eelkõige laiskusest. Massaažis või füüsikalises ravis (elektriravi, laserravi jms) käimine on tore ja aitab parandada tervislikku seisundit, kuid see on siiski ainult tulekaju kustutamine, mitte ennetamine. Sellel on lühiajaline efekt. Kui inimene oma valudeni viinud elustiiliga jätkab, siis on probleemid varsti tagasi. Eks siis peab uuesti spetsialisti poole pöörduma ja paluma, et see organismi uuesti terveks teeb.... Suures osas on tegemist prioriteetidega. Ma tahaksin teha trenni, aga mul pole lihtsalt aega.... Mida ma selle asemel teen? Millele kulub minu aeg? Meie päevades pole niikuinii "tühja kohta", vabat aega, kus mitte midagi teha pole. Aeg on kogu aeg millegi poolt sisustatud. Miks olen nii palju kuulnud vabandust, et ma ei tee trenni, sest praegu on kiire aeg? Ma hakkan varsti tegema, kui see ja too on tehtud/läbi. See tähendab, et teiste asjade/tegevuste prioriteet on tervise omast suurem. Siinkohal tasuks teha paus ning mõelda, mitu asja minu elus on tähtsamad, kui minu tervis? Kohati on selleks töö, suhted, kiired asjatoimetamised, kohustused. Kuid suures pildis on tervis kõigi muude tegevuste aluseks. Kui minu enese tervis on halb, siis see piirab mind ja minu tegemisi tugevalt. Just kvaliteedi osas. Võib-olla ma ei saa raha teenida (tööl käia), kuna olen valudes. Võib-olla läheb minu suhe või abielu halvenemise poole, kuna ma ei suuda oma terviseprobleemidega võideldes oma teisele poolele piisavalt tähelepanu pöörata. Võib-olla ei saa ma sõpradega midagi põnevat ette võtta, kuna minu füüsilised võimed piiravad mind. Neid näiteid võib väga palju tuua. Me peame oma prioriteedid ümber hindama. Tervisele ja trennile panustamise tähtus peab suurenema. Kui ma planeerin oma nädalat, siis trenniaegade paikapanemine tähtusjärjekorras peaks olema teisel-kolmandal kohal, mitte kuuendal-seitsmendal. Panema paika tööajad, suhete ajad, trenniajad. Seejärel tulevad (siinkohal mitte tähtsuse järjekorras) hobid, laisklemine (jah, ka see on vajalik), lugemine, sotsiaalne elu, majapidamistööd, enesearendus ja muud tegevused. Treening peab olema regulaarselt kahe-kolme põhilisema ja tähtsama prioriteedi hulgas. Vastasel juhul ei leia me selleks mitte kunagi aega. Krooniliseks nimetatakse valu, mis on püsinud üle kolme kuu. Paljudel juhtudel on valu kestnud mitmeid aastaid. Miks me tunneme kroonilist valu? Valu sensatsioon tuleneb suurest hulgast impulssidest, mis liiguvad läbi meie närvisüsteemi. Kui ma teen endale haiget, siis nahas, lihastes ja muus pehmes koes olevad retseptorid hakkavad kesknärvisüsteemi (peaaju ja seljaaju) suunas saatma signaale, et teatud keha piirkonnaga on midagi lahti. Peaaju töötleb saadud infot ning otsustab, kas need signaalid on potentsiaalselt ohtlikud või mitte. Kui oht on piisavalt reaalne, siis tunneme valu. Kokkuvõtvalt öeldes, valu tekib peas. Tavaliselt pehmest koest tulenev ärritus ja ajust saadetavad valusignaalid kaovad, kui vigastus/kahjustus on paranenud. Kuid vahel nad jäävad millegi pärast püsima. Probleem on lahenenud, aga valusignaal jääb. Organism on paranenud, aga närvisüsteem ei saa sellest aru. Tegemist võib olla ka sekundaarse probleemiga. Näiteks olen trauma saanud oma õlaliigesele, mis on nüüd väga valulik. Liigutada ma seda loomulikult väga palju ei taha ega saagi. Mõne aja pärast on minu esialgne kahjustus paranenud, kuid õlaliigese liigutamisega ma ei kiirusta. Ehk ettevaatusest? Või hirmust? Minu õlaliigest ümbritsevad lihased ja sidemed on nüüdseks olnud vähenenud koormusega või täiesti passiivsed juba mõnda aega. Kui ma hakkan õlga ja kätt liigutama, siis võivad hoopis need mulle valu tekitada. Mina aga vaatan, et valu on endiselt õlas (primaarne valu) ja ei julge seda liikuma panna. Nõiaring. Selle näite juures on primaarne probleem lahenenud, kui samas tekitanud sekundaarse probleemi. Kuidas ma sellest olukorrast välja tulen?
Esiteks, tuleks pöörduda hea füsioterapeudi juurde ning välja selgitada, mis konkreetset valu üldse tekitab. Kroonilise valu korral on põhjustaid tavaliselt mitu, mis kokku tekitavad sellise "mõnusa" valukompoti. Nendeks võivad olla eelpool nimetatud primaarne ja sekundaarne probleem pehmes koes, ärritus närvisüsteemis endas, negatiivsed emotsioonid, suhteprobleemid, väsimus, töö ja kodu keskkond, töökaaslased, ilmamuutused (! :D), stress, depressioon, kahjulikud eluviisid ja paljud muud. Vajalik oleks need kõik läbi vaagida ning järeldused teha. Isesesivalt on seda väga keerukas ja subjektiivne teha, Kui probleemid on leitud, siis tuleb nendega tegelema hakata. Närvisüsteemi on võimalik "ümber treenida". Kui närvisüsteem toodab pidevalt valuimpulsse siis tuleb näidata närvisüsteemile, et puudub reaalne oht ja kahjustus. Selleks tuleb eelnevalt mainitud valuretseptorite kõrval rohkem aktiveerida mehhanoretseptorid, mis reageerivad näiteks lihase venituse, pingutuse, surve ja muude mehaaniliste faktorite peale. Selle tegemine annab närvisüsteemile mõista, et pehme koe (ja kõva koe - loe: luu) liigutamisel ei kaasne ohtu ega kahjustust. Närvisüsteemil pole vaja enam organismi nii intensiivselt kaitsta (valusignaali abil). Lisaks, parandame seeläbi pehmete kudede verevarustust ja lümfivarustust. Paraneb lihaste elastsus, jõud ja vastupidavus. Ehk siis tegelikult me räägime võimlemisest. Sageli kaasneb ka emotsionaalne positiivsus valu vähenemise ja keha paranenud esteetilise välimuse tõttu. Millega omakorda võib kaasneda enesekindluse suurenemine ning ka lähedaste inimeste suhete paranemine. See ongi positiivne doominoefekt. Positiivsete tulemuste saavutamiseks on mul vaja ainult ühte asja - regulaarsust. Seda pole kõige lihtsam säilitada, aga kaugeltki mitte võimatu. Ole terve! Aprilli lõpus juhtus mul õnnetus. Sain korvpallivõistlustel vastaselt küünarnukiga korraliku löögi vasakule, alumiste roiete pihta (ei tea, kas see oli tahtlik või mitte, ei läinud küsima :D). Mängisin kohtumise lõpuni, mille me muuseas napilt võitsime (jess, BC Ylicool). Arvasin, et tegemist oli tavalise põrutusega, mis peaks ise mööduma. Kuid järgnevate päevadega valu ei taandunud, läks pigem häirivamaks. Siirdusin EMOsse. Uuringute tulemuseks oli vasakul rindkeres roidemurd. Suurem valulikkus kestis poolteist nädalat, väiksem valu ja ebamugavus kokku kuu aega. Traumast umbes nädal hiljem tekkis huulele ohatis, seejärel hakkas valutama alaselg, millele järgnes massaaži tehes terav valulikkus vasakus randmes. Pärast seda sain käele pisikese haava, mis läks mädanema. Kõige viimaseks pärliks oli vasaku suure varba liigese koormusvalu, mis tekkis umbes kolm nädalat pärast traumat. Ma ei käinud jooksmas, see tekkis kõndimise koormusest. Kokkusattumus? Võib-olla. Eelolev tekst on ainult viimane mitmetest illustreerivatest näidetest. See pani mind mõtlema ja käesolevat postitust koostama. Tegemist võib olla kokkusattumusega, kuid äkki ei ole? Miks kõik need asjad korraga või üksteise järel tulevad? Vastus võib olla psühholoogiline. Minuga juhtus midagi negatiivset, mis suurendab minu tähelepanu negatiivsete asjade suhtes. Näide: Tahan osta kollast Škodat ja näen järsku igal pool linnapildis samasuguseid kollaseid Škodasid. Need on ka varem minu ümber olnud, aga ma pole neile tähelepanu juhtinud. Minu aju on neid lihtsalt ignoreerinud. Ka negatiivsed asjad võivad järsku aktuaalseks muutuda. See on suur osa stressist, väsimusest, depressioonist ja muudest (sealhulgas ka positiivsetest) konditsioonidest. Äkki olin ka mina oma vigastusest ja valust pinges ning frustreeritud? See ilmselgelt häiris mind, mis omakorda kujundas minu mõtteid ja nägemust oma tervisest. Emotsioonid ja muud psühholoogilised faktorid realiseeruvad sageli füüsilisteks tunneteks (näiteks valu), kuid midagi peab seal võrrandis veel juures olema. Kesknärvisüsteem (KNS) juhib kogu keha tegevust. Seda omakorda mõjutavad tugevalt emotsioonid, väsimus, ümbritsevad inimesed ja keskkond jne jne. Kui mõjutavaid faktoreid on palju ja need on piisavalt tugevad, siis võib KNSi tekkida nn ärritus. See tähendab, et KNSi kontroll mõnede protesside ja funktsioonide üle võib häiruda. Närvisüsteem peab tegelema keha juhtimise ning samal ajal ka uue ärritaja elimineerimisega. Selle tulemusena võib üldises süsteemis tekkida ebakõlasid. Immuunsüsteemi funktsioon võib halveneda, vere keemiline koostis võib muutuda, keha paranemisvõime võib olla häiritud, võivad tekkida suvalise seosetud valud, hormonaalne tasakaal võib muutuda, seedesüsteemi probleemid, mõnede piirkondade verevarustuse häired, termoregulatsiooni probleemid ja nii edasi ja edasi ja edasi. KÕIK süsteemid võivad jukerdada. Minul võis läbi esimese trauma ning järgneva (organismilt ressurssi nõudva) paranemise toimel tekkida nn doominoefekt, kus iga järgnev kukkuv kivi põhjustab järgnevate vankumise ja kukkumise. Kesknärvisüsteem pole perfektne ning ei suuda alati kõikide asjadega ideaalselt toime tulla. Ning pole vajagi. Äkki on selline probleemide hulgiesinemine vajalik? Mõelge korraks. Äkki on see organsimipoolne signaal Teile, et võiks nn hoogu maha võtta? Äkki on see märk, et organism ei suuda praeguse elutempoga jätkusuutlikult toime tulla? Äkki oli see trauma (või mõni muu, oluliselt pisem sündmus) see viimane piisk karikas, mis kesknärvisüsteemi balansist välja viis? Või on see kõik lihtsalt kokkusattumus.... Selliseid seoseid võib palju leida, aga neid on keerukas teaduslikult mõõta ning tõestada. Ma leian, et me kõik peaksime pisut hoolsamalt ja tähelepanelikumalt kuulama oma keha ning tegema ennetavaid otsuseid, kui miski kuskilt nn logisema hakkab. See on raske, sest sageli me ei näe, millises supis me oleme enne, kui kuskilt midagi negatiivset on juba välja löönud. Retrospektiivis on kõike palju lihtsam analüüsida. Kuid paremat variant meil pole, tulevikku ei oska keegi ennustada. Kuulame rohkem oma keha, analüüsime meiega juhtunud sündmusi, õpime neist ning ennetame probleeme! Räägime meeldivast teemast, ehk puhkusest. Suvi on alanud (juuni peaks vähemalt kalendri järgi olema suvekuu). Puhkuse ajal muutub meie igapäevane graafik. Vahel muutub see kergemaks, aga vahel hoopis pingelisemaks. Kohe seletan. Töö on rutiinne (siinkohal üldistan, julmalt). Me teeme sarnaseid asju päevast-päeva, kuust-kuusse. Kuid inimene on loov olevus, inimesel on vaja vaheldust. Me vajame pinget, muutust, suurt koormust ja madalat koormust - variatiivsust. Kui töö seda pakub, siis on ju hästi. Sageli aga ei paku. Hakkamegi idealiseerima ja ootama puhkust, milles pole loomulikult mitte midagi valesti. AGA. Kas selle näite puhul ei teki mõtet, et kui puhkus on nii hea ja töö on nii igav ja tüütu ja veniv, siis ÄKKI me kurname enda tööga liigselt? Äkki me kiusame oma närvisüsteemi ja keha liiga palju? Äkki peaks tööd ja üleüldse argielu mitmekesistama? Saan aru, seda on kerge kirjutada, aga raske teha. Aga kindlasti mitte võimatu. Saabub puhkus. Minu personaalse kogemuse põhjal saab puhkusel olevad inimesed üldiselt jagada kaheks äärmuseks: täielikult puhkajad ja asjatajad. Täielikult puhkajad võtavad viimast. Nad murravad julmalt oma senise igapäevase rutiini ja enamiku kohtustusi ning teevad täpselt seda, mida ise tahavad. Olgu see siis lõunani magamine, hommikuni üleval olemine, päevane sotsiaalne alkoholism (:D), trennigraafiku mittejärgimine, kontrollimatu söömine või midagi muud. Sellisel juhul lähevad kõik senised asjad nn aknast välja, vähemalt mõneks päevaks. Inimesel on vaja seda "vabaks laskmist". Emotsionaalselt ja sageli ka füüsiliselt. Teine grupp on nn asjatajad. Need on need inimesed, kes puhkuse algamisel hakkavad tegema kõiki neid asju, mida tavalise tööpäeva või -nädala jooksul teha pole saanud. Olgu selleks koristamine, lisatööde tegemine, millegi parandamine, kirjutamine, kokkuvõtete tegemine või ükskõik, mis muu. Neil inimestel on kange tahtmine ära teha need asjad, mille jaoks varem aega ei leidunud. Puhkuse esimesed päevad on nende inimeste jaoks tavaliselt seotud koormuse tõusuga. Need kaks äärmust on just needsamad, äärmused. Enamus meist asetseb kuskil nende kahe vahel, olenevalt perioodist, töö intensiivsusest ja muust. Me ei peaks laskuma arutlusse teemal, kumb neist kahest äärmusest on õigem või parem. Me peaksime mõtlema, miks me kaldume ühele või teisele poole. Kas äkki on igapäevane töö niivõrd raske ja emotsionaalselt/füüsiliselt rusuv, et puhkuse ajal ma ei taha ega jõuagi midagi teha? Kas äkki tööd ja muud argitoimetused võtavad nii palju minu aega ja energiat, et mulle lihtsalt ei jäägi aega tegelemaks nende asjadega, millega ma tahaksin rohkem tegeleda? Kas minu elu on balansist väljas ja vajan puhkust selleks, et end uuesti tasakaalu saada?
Veel üks aspekt puhkuse juures on füüsiline vormi ning tervis. Mina isiklikult proovin puhkuse aega alati kasutada selleks, et parandada oma füüsilist vormi. Tahaks ju enam-vähem rahule jääda, kui end peeglist vaatan. Kaal pole oluline. Argipäevadel kipub alati kuidagi väheks jääma seda aega (ma olen see argielus ajapuuduses, puhkusel asjataja tüüpi). Leian end mõtisklemas teemal: kas töötan liiga palju? Kokkuvõteks: See, mida keegi puhkuse ajal teeb, on igaühe oma asi. Ma tahaks tekitada lihtsalt arutlust iseenesega: Kuivõrd sõltuv olen ma puhkusest ja miks? Siin pole õiget ja valet vastust. Ole balansis! Töös füsioterapeudina satub sageli minu juurde alaseljavaludega (või kaela- või muude valudega) patsiente, kes ütlevad, et valu tekkis või ägenes pärast seda, kui praegu valulik kehaosa oli saanud tuult või külma. See on pannud mind korduvalt mõtlema teemal, kas lihased on tuule- ja külmakartlikud? Siinkohal välistame süsteemsed haiguslikud seisundid nagu reumatoidartriit, osteoartriit, neuroloogilised patoloogiad ja muud. Kuigi, nende haiguste sümptomaatikat mõjutab ilm tugevalt, otseselt ja kaudselt. Kuid jätame siinkohal arutelu lihtsamaks ning suurematesse patoloogilistesse probleemidesse ei lähe. Üldiselt, me tunneme end hästi ning lõdvestunult siis, kui ilm on soe ja päikseline. Võib-olla selle tõttu märkame me valusid lihtsalt vähem? Mina leian, et heas seisus lihas ei karda külma ega tuult. Toon näite: Kui lihased oma ehituselt ja funktsioonilt oleks külmakartlikud, siis oleksime sügise ja talve saabudes ju kõik ratastoolis või voodihaiged. Inimesed ei oleks aastasadu saanud hakkama siin põhjas, külmade ilmade ja tuulte käes. Meie geograafiline piirkond oleks inimtühi. Ning veel, talisuplejad oleksid konkreetsed enesetapjad. Aga selle asemel nad hoopis kiidavad, et oi, kui hea tunne. Miks aga lihas siis külma kardab? Tuleb vaadata taustsüsteemi. Ekstreemsete temperatuurimuutustega on igal inimesel raske toime tulla, kuid väiksemate muutuste tähtsus hakkab rolli mängima siis, kui lihased on muutunud sellele vastuvõtlikumaks. Lihase muudab temperatuurimuutustele, niiskusele, pingele, koormusele ja muudele faktoritele vastuvõtlikuks kesknärvisüsteemi ärritus. Seda võib põhjustada väsimus, ülekoormus, emotsionaalsed probleemid, suhteprobleemid, mitteadekvaatne toitumine, verevarustuse häired ja paljud muud faktorid. Kesknärvisüsteem kontrollib kogu keha ning kui kuskil miski seda häirib või kurnab, siis tekib tal sageli raskusi kõikide süsteemide adekvaatsel juhtimisel. Vaata postitust teemal "Kas tegutseme väsimusrežiimil?". Vahel võivad suuremad haigused samuti närvisüsteemi kurnata, kuid kõige sagedamini on see lihtsalt ületöötamine, vähene puhkus, väsimus ning ka stress. See on alati kompott põhjustest. Kui nüüd närvisüsteem on ärritatud ja võib-olla ka kurnatud, siis võivad lisaks välja lüüa ka muud probleemid, kõige sagedamini valud. Eneseanalüüs on siinkohal asendamatu. Ei tohiks mõelda ainult paratamatule tõele, et lihas sai külma ja ma ei saa sinna midagi muud teha, kui soojemalt riidesse panna (Sellisel juhul võime ka "üle riietuda". Kui lihased ei saa regulaarselt kontakti väliskeskkonnaga, siis pole nad sellega harjunud ja muutuvad veelgi tundlikumaks erinevatele muutustele. See omakorda suurendab valu tekke või ägenemise tõenäosust). Peame mõtlema sellele, mis võiks olla selle põhjustaja. Peame maha istuma ja oma viimase aja tegevust analüüsima, võimalikud probleemid leidma ning need elimineerima. Teooria on lihtne, eks? Artikkel: "Whether the weather influences pain? Results from the EpiFunD study in North West England". Kokkuvõte: Kuigi madala temperatuuri, vähese päikesepaiste ning valu vahel on tugevad seosed, ei ole valu ilmastiku vältimatu tagajärg. Seega, ilmastik on tekkinud või ägenenud valu puhul lihtsalt päästik. Tegelik probleem on sügavamal ning sageli pisut keerukam. Me peame selle leidma ja elimineerima. Olge terved! Lahtiütleja: Ma ei reklaami mitte ühtegi toodet, vaid jagan ainult oma personaalset kogemust. Mind ei sponsoreeri ükski puhastuskuuridega ega toitumisnõustamisega tegelev ettevõte. Olen just värskelt läbinud organismi kolmepäevase puhastuskuuri. Tegemist oli Facebookis aktiivselt reklaamitud väljakutsega, kus kolme päeva jooksul tuli kõik söögikorrad asendada tervisliku smuutiga. Smuutid koosnesid värsketest puu- ja köögiviljadest. Näiteks: spinat, seller, petersell, mango, õun, pirn, piparmünt, apelsin, sidrun, avokaado, rooma salat jne. Üldiselt selline roheline kraam. Tavaliselt läks juurde ka klaas vett ning alati selle puhastuskuuri promojate müüdav supertoitude segu pulbrina. Retseptid olid erinevad, kuid põhimõte oli sama: Keha puhastamine jääkainetest ning vältida uute sissesöömist. Näidustused kuuriks:
Võtsime selle ette koos oma tüdruksõbraga. Esimesel päeval tarbisin neli pooleliitrist smuutit, lisaks paar õuna. Tundsin, et vedelikku sai ehk lausa liiga palju, WCs pidin ka keskmisest sagedamini käima ning kõht tundus punnis. Otustasin vedelikukogust pisut vähendada. Teisel ja kolmandal päeval tarbisin kummalgi kolm smuutit (mis oli soovituslik miinimum) ning lisaks puuvilju, kui kõht tühjaks kippus minema.
Praeguseks on kuur just värskelt läbitud ning oleks aeg kommenteerida tulemusi. Reklaamiti uut värskemat enesetunnet, mida mina aga paraku ei tunne. Võib-olla ei suuda ma lihtsalt vahet teha, võib-olla tundsin end ka enne hästi. Kehakaalu muutust ma ei tea, sest mul pole kaalu. Organism on ilmselt puhastatud. Miks ma muutusi ei näe? Siit mõned võimalikud põhjused: Kehas toimuvad muutused võivad võtta aega ning väljenduda selgemalt alles hiljem, tagasivaates. Minu eelnev eluviis polnud just ennasthävitav. Toitusin väga regulaarselt ning enam-vähem tervislikult. Minu treeningtase on keskmisest kõrgem, piisava uneajaga oli ja on ka praegu probleeme. Mul polnud ka erilist üleliigset kaalu, mida kaotada. Mida kuur mulle andis? Esiteks, ja minu arvates kõige tähtsamaks pean seda, et tegin kuuri läbi koos oma tüdruksõbraga. Selline kogemus tõi meid minu hinnangul teineteisele lähemale, meil oli ühine eesmärk, ühised igapäevased planeerimised ja jututeemad. Eks neid oli ka varem, aga mainitud kuur lisas neid veel juurde, mis on alati tore. Teiseks, avastasin, et mul on kergemakujuline sõltuvus lihast ning lihatoodetest. Isu liha söömise järele tuli teisel päeval. Järeldasin, et tegemist on eelkõige harjumusega liha süüa. Ma seostasin oma tühja kõhtu lihapuudusega, mõte hakkas sinna suunas kohe liikuma. Ma usun, et samamoodi on ka teiste toiduainete ning ka näiteks alkoholi ja suitsetamisega. Harjumus, elustiil. Puhastuskuur aitas mul seda paremini näha. Kolmandaks, leidsin kinnitust, et suudan ära teha ettevõtmise, mille olen alustanud. See lisab kindlasti enesekindlust tulevaste väljakutsete osas. Kokkuvõtteks, leian, et organismi puhastsukuurid (ei pea silmas siinjures paastukuure) võiksid olla perioodilised ettevõtmised (nii umbes paar korda aastas). Nende läbitegemine aitab mõista, millises situatsioonis ma oma toitumise ja organismiga hetkel olen. Kui see kuur on minu jaoks väga raske, siis oleks hea analüüsida ning leida üles põhjus, miks see nii on. Seejärel saab võimalike probleemidega efektiivsemalt tegeleda. Samas, kui kuuri läbimine ei anna suuri ja märgatavaid efekte, siis saan kinnitust, et olen oma tervise ja toitumisega enam-vähem õiges suunas liikumas. Mõistame ja tunnetame oma keha! Hiljaaegu, kui koju tulin, astusin trepist üles oma kolmandal korrusel asuva elukoha poole. Tegemist oli reede hilise õhtuga. Päev ja kogu nädal oli olnud pikk ning väsitav. Mul oli seljas minu seljakott (nagu alati) ning kummaski käes korvid ahjupuudega, mis olid küllaltki rasked. Mäletan, et see kolmandale korrusele tõus oli päris koledalt vaevaline. Pulss oli kõrge, käed tahtsid otsast kukkuda ning pobisesin habemesse ka mõne karedama sõna järsu trepi, ahjukütte ja meie valitsuspoliitika kohta. Ei olnud tore see trepist tõus. Täpselt kaks päeva hiljem, pühapäeval vedasin uuesti puid üles kolmandale korrusele. Jällegi oli tegemist hilisema õhtutunniga (õhtul hilja on tore puid vedada!), kuid seekord oli midagi teisiti. Minu samm oli ergas, korvid käes tundusid ülikerged (tegin isegi paar biceps curli, lihtsalt niisama), jalg oli terav ja trepp ei tundunud üldsegi järsk. Isegi meie poliitikamaastiku sündmused tundusid positiivsemates toonides. Sellele eelnenud nädalavahetusel olin saanud tegeleda oma tegemistega, mida polnud jõudnud argipäevadel teha. Olin saanud trenni teha, asju ajada, niisama lakke vahtinud ning laupäeval õnnestus ka paari sõpra näha. Kokkuvõttes, ma olin saanud tubli poolteist päeva natuke rahulikuma tempoga tegutseda. Millest oli tingitud minu kaks täiesti erinevat kogemust? Kas väsimus mängib nii suurt rolli? Toon teisegi näite: Kui käisin põhikooli lõpus, olin just alustanud regulaarse jõutreeninguga. Olin endale eesmärgiks pannud "jõudu teha" 4 korda nädalas ning sellest rutiinist hoidsin ka kinni. Siis jäin ma aga haigeks. Palavik kestis neli päeva, treeningpaus tuli kokku uus päeva. Olin kerges paanikas - sellise pausi tõttu nullitakse ju kõik minu jõutrenni tulemused. Peaksin alustama jälle algusest. Tegelikkus oli vastupidine. Kui pärast haigust uuesti trenni sain, siis oli energiat ja jõudu nii palju, et tegin mitmes harjutuses isiklikud rekordid. Tagantjärgi mõeldes, olin eelnevalt tegutsenud väsimusrežiimil ning mul oligi seda (sunnitud) puhkust vaja. Me ise ei panegi kroonilist väsimust sageli tähele, sest oleme selle sees ning puudub võrdlusmoment. Kui tekib "enne ja pärast" moment, siis vaatame tagasi ja leiame sageli, et oi, olin tõesti kehvas seisus. Kroonilise väsimuse tekkimise jaoks pole isegi vaja pidevalt trenni teha, see tekib igapäevasest tööst, rutiinist, tüdinemusest. Kuidas aru saada, et keegi (või mina ise) on pidevalt väsinud? Emotsionaalselt muutuvad inimesed kergesti ärrituvaks, väiksed pisiasjad kipuvad häirima, öeldakse lähedastele ja/või võõrastele inimestele halvasti, kannatust on vähe, tuntakse kadedust, kiputakse kedagi või midagi taga rääkima/süüdistama. Seda nimekirja võib jätkata. Nimetatud omadused või tegevused ei pruugi olla "inimese loomuses" või "isikuomadused". Võib-olla on inimene lihtsalt väsinud ning see võimendab negatiivseid emotsioone. Füüsiliselt võivad tekkida valud ja pinged liigestesse, lihastesse, luudesse. Kesknärvisüsteem, mis tavaolekus on rahulik, kipub väsimisel ärrituma ning tekitab füsioloogilisi valusid. Võivad tekkida ka ainevahetuslikud häired, nahaprobleemid jne. Kuidas väsimust ennetada? Kõige tähtsam on see enda juures üldse ära tunda. Kui ma endale selgeks teen, mida tuleb teha, siis ma seda ka teen. Kui ma enda juures viga ei märka, siis ei võta ma ka midagi ette. Üldiselt aitab puhkus, uni, meeldivate tegevuste tegemine, aeg iseenda jaoks, tervislik toitumine, oma tegevuste ja emotsioonide analüüsimine, lähedastelt ja töökaaslastelt tagasiside küsimine. Puhka, kuula oma keha ning ole terve! Minu kogemus: Mõned nädalad tagasi tegin oma treeningrühmaga soojendust. Näitasin ise hoolikalt ette dünaamilisi venitusharjutusi (hooglemised jms). Samal ajal korrutasin kogu aeg, et alusta väikese rahulikuma amplituudiga ning pane järjest juurde. Selleks, et esimeste liigutustega lihast mitte traumeerida. Ja vot, ise tegin vastupidiselt. Tõmbasin parema poole alaseljast mõnusasti kangeks, soojendusega. Iroonia? See pani mind mõtlema. Miks ei käitunud ma ise enda korrutatud põhitõe järgi? Miks arvasin/eeldasin, et see ei kehti minu kohta? Miks arvasin, et olen teistest parem? Teine kogemus: See juhtus üle kahe kuu tagasi. Tegin üle pika aja raskustega sügavkükke. Mis Te arvate, mis juhtus? Treening ise oli hea, aga järgmised päevad olid reietagused kanged, valulikud. Olin oma lihastele pannud liigselt suure ühekordse koormuse. Ma polnud raskustega sügavkükke teinud pikka aega, minu lihased polnud selleks valmis. Sain aru, et olen siiski inimene ning minu kohta kehtivad samad reeglid nagu teistelegi. Aga varem (nooruses.... :D) polnud ju kunagi selliseid probleeme esinenud.... Mis on siis muutunud? Lühidalt - ELU. Ma ei hakka siinkohal peatuma füsioloogilistel muutustel, mis toimuvad meie kehadega vananedes (vt postitused vananemise kohta). Pigem rõhutaksin igapäevase tegutsemise eripärasid. Nimelt, kui oleme nooremad, siis üldiselt tegeleme oluliselt enamate erinevate tegevustega ühes päevas, nädalas või kuus. Meie liigutuste regulaarne variatiivsus on suurem lapseeas, keskkoolis ja ülikooli perioodil. Tegemist on palju, kohustusi vähem. Praegu (minu näide) on elus kindlad prioriteedid: töö, lähisuhted, pere, tervis. Tervis kipub jääma sinna viimaste hulka, paraku. Selle tõttu on minu päevad muutunud küllaltki ühekülgseks. Näide: äratus, töö, trenn, kodu, uni. Ja nii päevast päeva. Rutiin on tore, kuid kehalise liikumise vähene variatiivsus vähendab meie üldfüüsilist võimekust ning sageli suurendab kehakaalu. Sageli küllaltki märkamatult.
Käisin nendega ka trennides ning seal avanes võimalus ka oma jalgapallioskusi näidata. Ma ju oskasin seda, olin enesekindel. Nojah. Tulemus oli vastupidine, liigutused olid kohmakad, koordinatsioon ja pallitunnetus olematu, poisid said kõhutäie naerda. Mina aga sain aru, et ülehindasin oma võimeid, jälle. Mõistus liikus, aga keha ei tulnud järgi. Nii juhtub meiega sageli. Selline mõte (muide) on ka paljude vigastuste põhjustaja. Osavus ja oskuslikkus peitub regulaarsuses. See kehtib lisaks trennile ka muude asjadega. Kui olen vaadelnud, et mõni persoon teeb seda ja toda ja kolmandat, siis mõtlen, et jumal küll, kuidas ta kõike seda suudab? Ma võrdlen tema tegevust enda kogemusega. Leian: Ta peab ju iga päev ennast ületama ja järjekindlalt edasi pressima. Kuidas ta ometi "läbi ei põle"? Mis on juba iseenesest intrigeeriv. Olen aru saanud, et tema jaoks on paljude asjade korraga tegemine täiesti tavaline ja igapäevane tegevus. Ta on sellega harjunud. Ta ei tee enda jaoks midagi imetabast või ülemõistusekäivat. Ta on harjunud, ja harjutanud, juba aastaid.
Siis ma vaatan, et kui tema suudab, siis suudan mina ka. Mida ma ei taha arvestada on aga see, et mul pole pikema perioodi jooksul tekitatud sellist baasi nagu temal. Ma hindan üle oma võimeid, ma tahan kohe tulemust, mitte selle saavutamiseks vajalikku protsessi. Tulemus on sageli keskpärane, vahel ka negatiivne (vigastus). Võin kõlada pessimistina (ise eelistan: realist :D), kuid elus on vähe imetabaseid faktoreid. Hea on mõelda, et ma teen mingi ülikõva tulemuse või saavutuse, ilma eelneva ettevalmistuseta, ilma eelneva tööta. Enamikel juhtudel see ei toimi, vähemalt tervises mitte. Seega, sõbrad- Keep calm ja tee rahulikult, eesmärgistatult oma asja. Tulemused tulevad ise.
Küllap mõtlesite seda juba isegi, vastus on ennetus. Kui kuskilt midagi valusaks läheb, siis on tavaliselt juba hilja. Kergemal juhul kannatan valud ja pinged tööd tehes ära (loomulikult langeb töö kvaliteet ja produktiivsus), raskemal juhul tuleb võtta tööst paus. See aga võib sageli mõjutada sissetulekut. mis omakorda mõjutab pensioniks kogutavate säästude hulka. Mis omakorda vähendab peansionieas saadava raha hulka. Need mõjud on küll kauged ja ebamäärased, aga kui valud ja pinged kipuvad korduma (kroonilised valud), siis hakkavad probleemid kummuleeruma. Raha kohta kehtib sama mõte.
Ehk siis ennetus. Me peame oma tervist säilitama, mitte seda kiusama. Me peame teadlikult töötama, teadlikult puhkama, teadlikult trenni tegema. Me peame oma keha kuulama. Kui kuskil on valu, siis tuleks varakult välja mõelda, millega seoses see tekkis ning mis võis selle põhjustaja olla. Siinjuures tuleb muidugi alati appi füsioterapeut. Guugeldades võib igasuguseid surmatõbesid leida. Niinimetatud tanki mängida pole üldse mõtet (läbi valu edasi pressida). Me peame muutma oma elustiili, oma harjumusi, oma toitumist jne. Me näeme praeguseid pensionieas inimesi. Mitmetel on tõsised terviseprobleemid. Kas need on geneetilised või on need seotud elustiliga, füüsilise vormiga, toitumisega, tervise eest hoolitsemisega? Kas tekkinud kroonilised valud on aastaid oma tervise häirekellade ignoreerimise tulemus? Kas valudes inimesed pole nooremana olnud piisavalt informeeritud terviseriskide ning eluviiside kohta ning selle tõttu kannatavad praegu? Raske öelda, ühest õiget vastust siin pole. Kuid üks asi on kindel, valu ennetada on oluliselt lihtsam ja odavam, kui sellest lahtisaamine. Väga tähtis on puhkamine, eriti töönädala ja tööpäeva sees! Eelnevalt mainin ära, et järgnevas tekstis ma ei räägi tõsistest patoloogiatest ega diagnoosidest, süvenevast valusündroomist, kroonilise valu sündroomist. Räägin mittespetsiifilisest valust, elustiilist. Kui me räägime (rahva)tervisest, siis me peaksime üldiselt vältima ekstreemsusi. Näiteks liigne söömine pole kokkuvõttes tervisele hea, samuti ka mittepiisav söömine. Sama käib joomise ja ka treeningu kohta. Näiteid võib tuua mitmeid. Samasugune lugu on ka valuvaigistite manustamisega. Üheltpoolt, mul pole mõtet kannatada tugevat valu ning teiselt poolt, ei tohiks ma ka liigset lootust ja vastutust panna valuvaigistite toimele. Kohe seletan. Oma praktikas olen kohanud mitmeid kroonilise valu patsiente, kelle igapäevasesse rutiini kuluvad valuvastased ravimid. Loomulikult on palju juhtumeid, kus see on raviarsti poolt määratud raviplaani osa, kui on ka vastupidiseid näiteid. Neist tahangi kirjutada. Valuvaigisti ei tohiks minu jaoks muutuda päästjaks. Valuvaigisti ei tohiks minu jaoks muutuda sõltuvuseks. Valuvaigistite manustamisel on enamjaolt perioodiline (erandeid on alati) kasutegur ning need peaksid töötama koos muude raviplaani osadega, näiteks võimlemine, füüsikaline ravi ja muud. Ometi satun sageli patsientide otsa, kelle jaoks on valuvaigisti omaalgatuslikult igapäevane. Miks? Kas patsient on läbi proovinud kõik teised ravivariandid ja see on see üks, mis aitab? Kas patseint on jäänud meditsiinilise tähelepanu ja/või nõustamiseta ning valuvaigisti manustamine on tema jaoks ainuke loogiline järeldus? Kas patsient on sõltuvuses? Kas patsient on lihtsalt laisk ja läheb nn kergema vastupanu teed? Kas ravimifirmade (või naabrinaise/-mehe) lobitöö on nõnda hea, et valuvaigisti regulaarne manustamine tundub täiesti õigustatud ja ainuõige samm? Kõik variandid võivad olla tõesed. Samas lühikese kestvuse ning akuutse valu korral on valuvaigsitid asendamatud. Minu jaoks on seal veel üks aspekt, psühholoogiline aspekt. Nimelt, vastutus. Põhjuseta (vaieldav, loomulikult) regulaarne valuvaigisti manustamine on oma tervise eest vastutuse panemine kuskile mujale, valuvaigistile. Eks see töötab ka, aga paraku pole pikaaegsed tulemused sageli väga head. Käsimüügis müüdavad valuvaigistid sageli ainult maskeerivad valud, tegelemata valu põhjustajaga. Inimesed peavad võtma vastutuse oma tervise eest endale. Vastutuse võtmine tähendab, et ma leian probleemi põhjuse ja tegelen sellega, mitte sümptomitega. Kui probleemi põhjust ei oska ise leida, siis tuleks pöörduda oma ala professionaali poole. Koostöös on tulemus (peaaegu) alati parem. Kõige sagedamini on kroonilisest valust ja valuvaigistite manustamisest loobumiseks vaja mingil moel muuta oma igapäevast elustiili. Olgu see siis seotud uneaja, stressi, töö, hobide, perekonna, sõprade, toitumise, pahede või ükskõik mille muuga. Ja see on raske. See peabki olema raske. Kui elustiili muutmine oleks kerge, siis teeksid seda kõik. Aga ei tee. Selline keerukus teebki selle ülesande eriti magusaks. Väljakutse.
Analüüsi oma elustiili -> identifitseeri valu põhjustaja (vajadusel kasuta professionaalset abi) -> tegele valu põhjustajaga -> naudi tervist!!! Üks tihedamini minu kui füsioterapeudi vastuvõtule sattuv inimene on vanuselt keskealine. Selle all mõtlen üldistatult vahemikku 35-55 eluaasta, aga ka vanem. Vastuvõtule pöördunud inimesel on tekkinud valu. Mõnel juhul on see traumaatilist laadi, kuid suuremas osas järk-järgult tekkiv. Seda nimetatakse ka ülekoormusvaluks. Miks see tekib? Vananemine on ilus protsess. Ühe väikse komaga. Me kõik peame oma tegemisi vastavalt vanusele ja füüsilisele vormile kohandama. Nooremas eas oli kõik ju väga hea - tervis oli korras, valusid oli minimaalselt, sai pikalt töötada ja seejuures taastumine oli kiire. Sporti tehes ei olnud ka vajaduse erilist tähelepanu pöörata lihahooldusele, näiteks venitustele või foam rollimisele. Samas, meie üldine igapäevane liikumine ja tegutsemine oli oluliselt mitmekülgsem. Proovisime pidevalt uusi asju, tegime regulaarsemalt trenni, seejuures erinevaid spordialasid. Vananedes kipub see mitmekülgus vähenema. Üldine klassika on umbes selline: Töö, pere, hobid. Vahel jääb aega natuke trenni teha, eriti nädalavahetustel - weekend warrior, pole eriti hea mõte. Trenn pole sageli regulaarne, vahel puudub üldsegi. Selline rütm tervist oluliselt paremaks ei tee. Treening peaks tasakaalustama meie igapäevasest tööst tekkivad pinged, aitama tugevdada vähekasutatud lihasgruppe ning tegema tööks vajalikud lihased piisavalt tugevaks ja vastupidavaks. Teoorias. Kas kellelgi on parem teooria?
Sageli arvatakse veel, et füüsiline vorm peaks keskeas või vanemana olema hea, sest nooruses sai ju kõvasti trenni tehtud. Vale... Vananedes kaotab inimese keha vett ning muutumas on kogu metabolism. Siinkohal mängivad rolli AINULT need tegevused, harjutused, puhkus, lihashooldus, mida ma PRAEGU teen, regulaarselt. Käesoleva perioodi rütmist sõltub minu tervis ja füüsiline võimekus. Aktiivsus peab säilima, pidevalt. Kuid mis siis juhtub vananedes? Leidisn selle kohta huvitava teksti, millest proovin teha väga lühikese kokkuvõtte https://medlineplus.gov/ency/article/004015.htm
Need on ainult mõned väljatoodud muutused, mis kehas toimuvad. Neid pole mõtet karta või peljata, sest need on täiesti tavalised ja normaalsed protsessid. Me peame nendega lihtsalt kohanema ja meie õnneks, seepole see üldse raske. MIDA SIIS TEHA? Kõige mõistlikum oleks ette võtta oma päeva- ja nädalaplaanid ning vaadata need kriitilise pilguga üle. Neis peab olema sees regulaarne treening (3-4 päeva nädalas), regulaarsed puhkepausid (2-3x 15 minutit päevas, eriti tööpäeva sees) ning regulaarne toitumine (3 korda päevas). Need asjad peaksid olema kindlalt planeeritud, sest kuigi seda on raskem mõõta, siis ENNETUS ON ODAVAM KUI RAVI. Olge terved! Hiljuti lugesin Äripäevast huvitavat artiklit teemal: Tarbimislaenud tõid "ilgelt suure tõusu". Tegemist oli ühe Eestis tegutseva e-kaubandusega tegeleva ettevõtte juhtfiguuri tsitaadiga. Artiklit edasi lugedes toodi seal välja ka fakt, et inimesed võtavad järjest agaramalt tarbimislaene. Eesti Panga statistikast nähtub, et tarbimislaenud on sel kümnendil saanud uuesti hoo sisse ning kasvanud keskmiselt ligi 20 protsenti aastas. Eriti hoogsalt areneneb e-kaubanduse turg. Inimesed ostlevad mugavalt, ilma kodust välja minemata ning teevad seda järjest sagedamalt järelmaksuga. Tsitaat Äripäeva artiklist: "On vana hea tõde, et kui majanduses läheb paremini, siis inimesed julgevad ka rohkem laene võtta.“ Olen ka ise siit-sealt märganud, et laenude, liisingute ja järelmaksude kasutamine on muutumas järjest populaarsemaks, jälle. See kõik on iseenesest tore. Lisaraha abil elamine on täiesti okei. Juhul, kui inimene suudab laenu teenindada. Nimelt, laen tuleb osade kaupa tagasi maksta. Selle jaoks on aga vaja raha. Raha jaoks omakorda on vaja tööd. Töö tegemiseks omakorda on vaja tervist. Siit me jõuamegi põhilise probleemi juurde. Kui inimesed võtavad laenu, siis nad kalkuleerivad oma finantsvõimekuse ja laenu tagasimaksmise suutlikkuse. See on planeeritud laenu võtmisel möödapääsmatu samm. Kuid selliseid kalkulatsioone tehakse sageli eeldusel, et inimese töö (sissetulek) säilib. Kuid mis saab siis, kui tervis ei võimalda enam tööl käia? Mitte keegi ei planeeri ju haigeks jäämist. Vahel kooruvad minu ja pikemat aega minu juures käivate patisentide jutuajamistest välja ka teraapiaväliseid faktoreid. Näiteks, laen on kaelas, aga tööl käia ei saa. Üks patsient peab iga kuu 1100 eurot kodulaenu maksma. Ta pole seda teinud, ei saa valude tõttu tööl käia. Käib hoopis pangas maksepuhkuse saamiseks läbi rääkimas. Teine patsient on ostnud endale järelmaksuga kalli auto. Tööl ei käi, auto võetakse varsti käest, pere jääb transpordivahendita. Kolmas patsient on hädas kiirlaenude tagasimaksmisega. Tervis ei võimalda tööl käia, varsti pole raha ka sööki lauale osta. Selliseid näiteid on palju ning sageli, need faktorid takistavad patsiendi paranemist. Tema elus on liiga palju pingeid ja kohustusi. Kesknärvisüsteem on pidevalt "tagajalgadel", ärritunud, stressis. Ideaalsest paranemisest on asi sellisel juhul kaugel ning tekivad ja püsivad kroonilised valud. Mida siis teha? Me peame panustama (investeerima) oma tervisesse. Tervis on KÕIGI muude tegevuste alustala ja seda ei tohiks võtta enesestmõistetavana. Me peame ennetama terviseprobleeme. Kõige efektiivsemad variandid selleks on uurida, lugeda teemakohast kirjandust, analüüsida oma tervisekäitumist, loobuda pahedest (alkohol, suitsetamine, vähene uni, stress - Just, ma nimetasin vähest und ja stressi pahedeks). Need kõik asjad on meie enda kontrolli all, igapäevaselt.
Ning kui oma ideedest jääb väheks, tahad oma arvamustele kinnitust saada või muud sarnast, siis pöördu taibuka füsioterapeudi poole ja räägi asjad läbi. Kahekesi saab kindlasti tervise uuesti õigele teele! Mul pole autot. Sõidan regulaarselt jalgrattaga. See on minu peamine viis liikumaks punktist A punkti B. Ratas on minu regulaarne sõiduvahend, tarbeese. Kui umbes kaheksa aastat tagasi selle ratta ostsin (kasutatud rataste poest, kõige koledam ratas=väiksem varguse tõenäosus), eeldasin millegi tõttu, et see ratas on mul nüüd töökorras ja määramata ajaks kasutuses. Loomulikult andsin endale aru, et miski pole igavene, eriti kasutatud ratta puhul, kuid ometi hakkas mulle igapäevaselt sõites tunduma, et äkki ikkagi on. Mõlgutasin neid mõtteid täna hommikul, kui vihastasin oma praeguseks juba väga teeneka ratta peale ja leidsin, et oleks viimane aeg endale uus osta, või vähemalt teine ratas kõrvale. See ratas on juba paar aastat näidanud väga selgeid väsimise märke, mitmed jupid on (korduvalt) vahetatud. Kui ratas on minu peamine liikumisvahend, siis peab ta töökorras olemas. Kui see mind alt veab, hakkab mu igapäevane elu tugevalt lonkama. Siit tuli aga minu mõte: Miks ma jõuan otsusele uus ratas osta alles siis, kui praegusega on tõsised probleemid? Miks ma seda otsust juba kaks aastat tagasi ei teinud? Ma oleksin säästnud väga palju aega, närvirakke ja ka raha, tagasivaatavalt loomulikult. Samasugune situatsioon on ka auto, sülearvuti ja muude tarbeesemetega. Väga sageli teeme me otsustavad sammud alles väga viimasel hetkel või sageli ka siis, kui on juba hilja (Loe: midagi läheb katki ja hakkame mõtlema uue eseme vms peale). Parandamisele kulub palju raha ning aega. Lõpuks ei piisa ka sellest enam. Aga oi, me loodame, et piisab Siit tuleme käesoleva postituse tõelise sisu juurde - tervis. Kas tervisega käitume me teisiti? Meile on antud üks keha. See on meie eluks ja funktsioneerimiseks hädavajalik süsteem. Ometi, hakkame sageli selle eest muretsema või hoolitsema alles siis, kui kuskilt midagi tunda annab. Tavaliselt tekib kuskile valu. Me eeldame, et tervis on igavesti hea ning saame teha pidevalt neid asju, mida (nooruses) oleme harjunud tegema. Oma tegevusi hakkame kohandama alles siis, kui kuskilt midagi tunda hakkab andma. Väga hea isegi, kui siiski tegutsema hakkame. Mul on vastuvõtul käinud inimesi, kellel alaseljavalu on periooditi kestunud 40 aastat. UUh!!! Okei, eeldame, et ma olen teinud otsuse, et hakkan oma tervise eest hoolitsema. Kuulan oma füsioterapeuti või arsti, hakkan trenni tegema, vähendan töökoormust, puhkan rohkem, jälgin toitumist. Väga ilus ja tore, eks! Sageli kahjuks ainult lühiajaliselt. Niipea, kui elu jälle ilusamaks läheb, langeme tihti tagasi oma eelmise elurütmi juurde. Selle sama rütmi, mis meid algselt valuni üldse viis... Tegemist peab olema elustiili muutusega, mitte "perioodilise tublidusega". Me tahame pikaaegseid tulemusi. Selliseid, mis kestavad elu lõpuni. Kuid selleks tuleb taha ka regulaarseid asju selle eesmärgi saavutamiseks. Minu tervise olukord sõltub neist tegevustest, mida ma regulaarselt teen. See, mida kungi tegin, on mitteoluline. Loomulikult välistame siinkohal suuremad ja tõsisemad patoloogiad ja haigused. Nendega on sageli keerulisem lugu. Kas meil pole siis piisavalt enesedistsipliini? Või motivatsiooni? Pigem on põhjus teadmistes. Pikaajaliste tulemuste saavutamiseks ja säilitamiseks on vaja teha väga väga väikeseid regulaarseid asju. Neid tuleb teada ning igapäevaselt rakendada. Näiteks istuva töö puhul: kui palju ma nihelen (Loe: muudan tööasendit), töökoha ergonoomika, kuidas saab töö tegemise ajal trenni teha, kuidas valuliku kohaga ringi käia, kuna abi küsida? Me läheme spetsiifikasse, kuid spetsiifikas peitubki lahendus. Neil asjadel on ühine nimetus - ennetustöö. See, aga nõuab teadmisi ning teadlikku eneseanalüüsi. Ennetustöö tulemuslikkust on raske mõõta. Kuid ega peagi. Kui püsivaid kroonilisi valusid pole, on elu ju ilus. Pöördu julgelt füsioterapeudi poole, keda Sa usaldad ning kes teeb head tööd. Lase end üle hinnata ning koos saab läbi rääkida variandid ja võimalused tervise säilitamiseks. Pidage meeles: Tervis ON kõige alus.
SIIT PISUT KIRJELDUST SELLISE LÄHENEMISE KOHTA
Elektrostimulatsiooni (ES) koos nõeltega (Dry Needling) kasutatakse akuutsete ja krooniliste skeleti-lihassüsteemi probleemide leevendamiseks nagu:
KUIDAS SEE TÖÖTAB? Elektrostimulation parandab keha loomulike valuvaigistite (endorfiinid ning opioidid) tsirkulatsiooni kehas, mis vähendab valu. Nõelumise piirkonnas intensiivistub ka vereringe, mille tulemusena toob uus veri piirkonda toitaineid ja kiirendab seeläbi paranemisprotsessi. Madala sagedusega/kõrge intensiivsusega elektrostimulatsioon tekitab aegalselt kujuneva, kuid pikaaegse leevenduse valule. Kõrge sagedusega/madala intensiivsusega elektrostimulatsioon leevenab valu kiiremalt, kuid lühiajalisemalt. Elektristimulatsioon blokeerib närvi juhteteede impulsse valu piirkonna ja kesknärvisüsteemi vahel. Krooniliste valude korral on Dry needling elektrostimulatsiooni eesmärk lihase funktsiooni parandada. Akuutse vigastuse puhul on teraapia eesmärk puhtalt sensoorne ehk valu vähendav. MIKS KASUTADA ELEKTROSTIMULATSIOONI KOOS DRY NEEDLINGUGA?
Inimesed võivad tunda lihastõmblust, tukslemist, tuimust, sipelgaid ja/või soojatunnet lokaalselt ravitavas piirkonnas. Sage sümptom on lihaslõõgastus. Elektrostimulatsioon koos nõeladega on ainult üks teraapia osa. Selle eesmärk on lihast töödelda ning parandada selle vastuvõtlikkust treeningule. Olgu see siis lõõgastamine, põletikuliste protsesside algatamine või valu vähendamine. Elektrostimulatsiooni kasutamise otsustavad patsient ja füsioterapeut kahepeale. Pole vaja muretseda, meelevaldselt midagi ei korda ei saadeta. "Less is more?"
2016 kevadel viibis minu juures füsioteraapiapraktikal vahetusüliõpilane Hispaaniast. Igaks juhuks täpsustan, et eesti keelest ta aru ei saanud, kogu tema vestlus minu ja patsientidega käis inglise keeles. Tema praktika oli kestnud umbes poolteist nädalat, kui ta ühel hetkel minult küsis: "Kas sa patsientidega tööd ka üldse teed?" Nimelt, kui patsient esimest korda vastuvõtule tuli, siis teostasin talle haiguse ajaloo küsitluse eesti keeles, millest minu praktikant aru ei saanud. Tema jaoks nägi kogu protseduur välja selline: patsient tuleb sisse, me räägime 15-20 minutit, siis ma lasen patsiendil teha erinevaid liigutusi, siis natuke palpeerin ja liigutan (näpin) teda, räägime veel natuke, annan patsiendile 1-2 kodust harjutust ja saadan ta minema. Järgmine kohtumine nädala pärast. (Tegemist on näitega, erinevate patsientidega on lähenemine erinev) Praktikandi tähelepaneku peale hakkasin ka ise mõtlema, et tegelikult ju nii ongi. Mulle meenus Pareto printsiip, tuntud ka, kui 80-20 reegel. See tähendab, et 80% efekti saavutatakse 20% faktoritega. printsiipi saab rakendada iga elu valdkonnas. Näiteks, Pareto leidis 19. sajandi lõpus, et 80% maast Itaalias kuulus 20% elanikkonnale. 1989. aastal kuulus pisut üle 80% maailma rikkusest 20% inimestele. 80-20 reeglit saab rakendada mujalgi. 20% töölistest toodab 80% tulemusest, 20% klientidest moodustavad 80% käibest, 20% sportlastest võidab 80% medalitest ning edasi ja edasi. Pareto printsiipi tahan kasutada ka esimese lõigu näites. Kui esmane patsient kabinetti astub, siis proovin temast saada üldpilti. Kui patsient liigub ja räägib, siis proovin püstitada tema kohta arvamust/hüpoteesi. Testimistega proovin saadud hüpoteesi tõestada või ümber lükata. Ma teostan küllalt väikese osa võimalikest testidest ning meetoditest, et patsiendi probleemi olemusest aru saada. Võib öelda, et kasutan 20% oma meetoditest, et saada ette üldine ettekujutlus (80%) patsiendi kohta. Sealt edasi diagnoosi täpsustamiseks läheme juba spetsiifilisemaks. Sellise lähenemise eelduseks on väga põhjalik anamnees. Ma kasutan vähest vaeva ja aega, et teostada lihtsad tegevused ja testid. Ma keskendun lihtsatele asjadele. Ma otsin lihtsaid põhjuseid ja põhjustajaid. Ma keskendun patsiendist arusaamisele. Kokkuvõtvalt leian, et (igasugust) tööd tuleb teha targalt. Sellisel juhul on võimalik kasutada vähe ressursse, et saavutada väga hea tulemus. Füsioteraapias (ning ka mujal) tuleb väga hästi teada baasteadmisi ning saavutada patsiendiga koostöö. Teostada oma primaarsed meetodid ning teha järeldused. Nagu ütleb üks minu armastatud õppejõud patsiendi hindamisel: "When you hear hoof beats, think horses, not zebras". |
Arhiiv
January 2021
|